Mõned heitlused abstraktsusega hindikeelses luules
Mathura
On küllap loomulik, et meie kirjandus- ja tõlkekultuur on valdavalt Euroopa-keskne. Ent kui mõelda näiteks, kuidas maailma kahekümne enimräägitud keele hulka kuulub tervelt seitse India subkontinendil kõneldavat keelt, ning tõdeda, et teame India kirjandusest suures plaanis ehk vaid inglise keele vahendusel tõlgitud bengali poeeti Rabindranath Tagore’i ning tänapäevaseid otse inglise keeles kirjutavaid autoreid, võib päris kindel olla, et mahukas osa maailma kirjanduspärandit pole tänaseni eesti lugejani jõudnud. Selle tühimiku pisukesekski täitmiseks olen viimase kümne-viieteist aasta jooksul püüdnud eesti keelde vahendada paremikku India hindikeelsest luulest. Käesolev artikkel uurib mõningaid selles töös kohatud tõlkeprobleeme, eeskätt neid, mis puudutavad hindi luulele omast lühidust ja keelelist abstraktsust. Kasutan seejuures mõistet „abstraktsioon“ siin viitena millelegi, mis vajab tõlkes lahti kirjutamist või lahti mõtestamist, ning mitte tingimata millelegi, mil puudub konkreetsus.
Tõlkijad ujumas
Foto: Margit Juurikas
