LOE TÕLKIJA HÄÄLT: masinglikke märkmeid

I

See, millest yhes keeles ei saa rääkida, sellest ei saa selles keeles mõelda. See jääb sellise keele silmapiiri taha – ning silmapiir on siin radikaalselt mõeldud, radikaalsemalt kui „horisont“ või „perspektiiv“. Viimased eeldavad välist reaalsust, mida piirata või millele vorm anda. Sõnas „silm“ võiks siin kuuldav olla sõna „ilm“. Keele silmapiir loob ilma. Mõtleb ta välja, „räägib välja“ ilma, mida muidu poleks. Poleks olemas. Tees on radikaalne, aga kui eeldada, et inimesel puudub otsekontakt „reaalsusega“ ja keel seda kontakti kuidagi vahendab, siis jääb tähendus – see, mida „reaalsuse“ kohta öelda saab – keele sisse ning millegi enama ja kaugema väitmine on tähenduseta.

Kui keel loob ilma, siis selle ilma piir pole joon kusagil kaugel, vaid asub keele liigenduses. Kui eeldada, et keel on sotsiaalne, mitte kuidagi naturaalselt antud fenomen, siis järeldub siit ysna sirgjooneliselt, et keeli peab olema rohkem kui yks. Yhe inimese keelt olemas olla ei saa, juba mõneinimeselisegi „sootsiumi“ keel varieerub ja variatsioonist saab lahknemine, kui sootsiumid kaotavad kontakti. Nii näib mõistlikuna väita, et mõne keele olemasolu olm yksi tähendab, et tegemist on yhe keelega teiste seas.

Yksik, olemasolult kuidagi „ainus“ keel ei oskaks ehk mõne teise keele olemasolu võimalust ette kujutadagi. Ta ei teaks oma piire, ta ei teaks iseennast, iseendagi olemasolu. Mis tähendaks, et meie tänane näiv triiv yheainsa keele poole on yhtlasi liikumine ilma ja olemasolu kadumise (või kaotamise) poole.

Mis tähendab, et tõlkimisvajaduseta ilm pole mõeldav, tõlkimise vajadus on eksistentsiaalne.