Neeme Näripä
Vanakreeka ühe kuulsaima monoodilise ehk soololauliku Sappho (eluaeg u 7. ja 6. saj eKr) suures osas fragmentaarselt säilinud luuletusi tõlkides kerkib tahes-tahtmata küsimus tähendusest ja selle puudumisest ehk tühjusest. Tühjusest omakorda tulenevad mitmed võimalused ja ohud, mida selles artiklis püüangi käsitleda. Sappho loomingu allikateks on ühelt poolt leitud papüürosed (otsene tekstitraditsioon) ning teiselt poolt tsitaadid ja parafraasid muudelt autoritelt (kaudne tekstitraditsioon). Kuna papüüros säilib halvasti ning tekste tsiteeritakse harilikult vaid osaliselt, on meieni jõudnud ainult mõned üksikud enam-vähem terviklikud Sappho laulud. Nii et Sappho pärandis on küllaga tühjust, teksti puudumist seal, kus ta peaks olemas olema. Tühjuse all pean silmas igasugust puuduolekut: nii füüsilisi auke ja rebendeid papüürostel, mis jätavad tekstiväljaannetesse lakuunid, kui ka puuduvat originaalkonteksti. Viimast esineb lisaks katkistele kirjarullidele ka hästi säilinud tsitaatide puhul, sest tsiteeritud värsid on võetud ühest kontekstist ja paigutatud teise.
