LR esitab kolm küsimust Carl Hermann Hesse mälestusteraamatu „Tema peab kasvama, mina kahanema“ tõlkijale Tiiu Relvele.
Carl Hermann Hesse mälestusteraamatu „Tema peab kasvama, mina kahanema“ valmimislugu on erinevatel põhjustel päris pikk, ulatudes juhusliku eelloona lausa eelmise sajandi kaheksakümnendatesse aastatesse, kui sa olevat tõlkinud vaid oma tarbeks Hermann Hesse tekstikese „Vanaisa Hesse“, nagu sult tagantjärele teada sain (see tekst on ka meie kogumikus, ehkki uues tõlkes). Meie legendaarne toimetaja Anu Saluäär avastas siis, kui veel viimaseid aastaid LR-is töötas, Hesse mälestuste 2006. aastal raamatuna ilmunud versiooni, mille on kokku pannud Fritz Widmer, ja viis sulle tõlkida. Ometi ei põhine sinu tõlge sellel raamatul ja sa pöördusid tagasi käsikirja juurde. Millest sinu tõlge lõpuks kokku sai ja kuidas tõlkimine läks?
Millegipärast vajas see raamat ilmumiseks palju aega. Kuivõrd Widmeri raamatu koopia sain ma kingituseks Anu Saluäärelt, siis võis arvata, et LR on selle avaldamisest huvitatud. Alustasin tõlkimist juba 2018. aastal ja kui esimene mustand oli valmis (mul on enamasti komme raamatut alles n-ö tõlkides lugeda ja nii võtsin suurest huvist kohe ette põhiteksti ja jõudsin eessõnani kõige lõpuks), tundus mulle Widmeri üsnagi pikk eessõna eestlase jaoks mitte päris õige. Sealt leidsin ka vihje, et Widmer jättis nii mõndagi välja, mis „tänapäeva inimest“ enam ei huvita. 2019. aasta lõpuks oli juba üsna kindel, et sõidan Saksamaale Marbachi kirjandusarhiivi asja lähemalt uurima, isegi öömaja osas olid mul kokkulepped olemas, õnneks lennupileteid veel polnud, sest algas KOROONA. Võttis tükk aega (selle kirjedamine võtaks mitu lehekülge), kuni mul olid olemas vana Hesse lapselapse Adele Gunderti koostatud käsikirjaline kokkuvõte mälestuste originaalist ja selle kokkuvõtte masinakirjaline versioon. Hakkasin Widmeri käsikirja täiendama, kirjutasin puuduvad osad tema tõlke vahele. Seda sai ikka üsna palju. Samas oli Widmeril ka kohti, mis kokkuvõttest puudusid ja neidki oli kahju välja jätta. Seepärast sai tellitud Marbachist ka Hesse käsikirjaline originaal ja see jõudis kohale 14. veebruaril 2022 ja siis algas SÕDA. Ja vahele tuli ootamatult Mihhail Šiškini raamatu „Sõda või rahu?“ (LR nr 35–37, 2022) tõlkimine ning omajagu võtsid aega minu iga-aastased aiatööd. Aga Hesse oli juba LR-i plaani pandud. Arvan, et kiirustamisest tekkinud närvilisus oli üks põhjus, miks Hesse väga mahuka originaalteksti lugemine ei õnnestunud kuigi hästi (olin ju ometi 1970-ndatel Andres Tarandile baltisakslaste ilmavaatluste dešifreerimisel üsnagi edukas olnud). Aga need kohad, mis Widmer oli kokkuvõttele lisanud, said originaalist välja otsitud (v.a teises osas, mille originaali meil ei õnnestunud saada) ja veel mõni koht sakslastest tuttavate abiga loetud. Tagantjärele tundub kõik lihtne ja loogiline, aga selles protsessis olemine ja otsuste tegemine oli minu jaoks väga vaevaline.
Selle tõlke üks eripärasid on see, et kõik kohanimed, välja arvatud maailmalinnade nimed, on saksa keeles ning raamatu lõpus on toodud paikade praegused nimed. Sarnast võtet kasutasid viimati ka Rainer Maria Rilke „Kahe Praha loo“ tõlkes, mis ilmus LR-is kahe aasta eest. Miks otsustasid nõnda toimida?
Rilke puhul oli otsustamine kerge. See mõte tuli tookord kahetsusest, et Franz Kafka Milenale saadetud kirjade tõlkes (LR nr 27–30, 1996) sai Meran muudetud Meranoks, sest sel hetkel oli meil teadmine, et see linn asub Itaalias ja selline on linna ametlik nimi. Olles 1990-ndate lõpus ise Lõuna-Tiroolis käinud ja päris palju kohalikega suhelnud, selgusid tagamaad, mida teades oleksin kindlasti Merani juurde jäänud (nüüd saab neist lugeda ka Vikipeediast). Saksa-Rooma keisririigi lagunemisega algasid 1805. aastal sealkandis segased ajad, kuid Meran jäi saksakeelseks, alles 1922. aastast, aga eriti intensiivselt 1939. aastast (kui Hitler oli sealsetele elanikele võimaluse andnud Saksamaale ümber asuda, mida ka 2/3 elanikest kasutas, kellest enamus siiski pärast sõda koju tagasi pöördus) toimus itaaliastamine. Saksa keel keelati kõikjal, ka koolides, inimeste eesnimedeski! Ja loomulikult ka kohanimed muudeti itaaliapäraseks. Alles 1972. aastast tohtisid nad oma õiged nimed uuesti ka ametlikult kasutusele võtta. Sestpeale on ametlikud nimed nii Meran kui ka Merano (asub ju linn Itaalias), elanikkond on assimilatsioonipoliitikast hoolimata suures osas saksakeelseks jäänud. Niisiis sai Merano linna ametlikuks nimeks alles pärast 1939. aastat. Kafka kirjutas aga oma kirjad Meranist ajavahemikus aprill–juuni 1920.
Tšehhi linnad, eriti Praha, olid „algusest“ peale, juba enne rahvuste esilekerkimist, pigem saksakeelsed. Kuigi Rilke lugude aegses Prahas oli ametlik juba ka tšehhi keel, võib siin rääkida teatud „keelelisest inertsist“ (minu termin).
Tegelikult olid ka Eesti linnad rohkem saksakeelsed, ja arvan (täieliku diletandina), et seetõttu on ka nende nimed eesti ja saksa keeles kohtati täiesti erinevad.
Nii mõnegi mõisa nime oleksin parema meelega küll (eriti käändelõppude pärast) eesti keeles kirjutanud, aga „süsteemi huvides“ jäid need saksapäraseks, mida oli mul kergem teha kui Reval Tallinnaks muuta. Nimi „Tallinn“ kuulutati muide ametlikuks alles 1933. aastal, 1918. aastal võeti kasutusele „Tallinna“. Lihtsam oli nii ka Lätimaa nimedega. Ja oleks siis Königsbergi asemel pidanud olema Kaliningrad?
Ütlen siin südamelt ära ka pahameele selle üle, kuidas meil praegu kohanimesid muudetakse. Konkreetselt Hiiumaal tehakse -päe-dest -pe-sid: Mänspäe – Mänspe, Kiduspäe – Kiduspe jne. Peast on saanud p…, nagu hiidlased kaebavad. Päe viitab ümarale neemele – miks me siis peame oma keelt vaesemaks tegema? Nimede muutumist ajas arvestades võiksime kasutada just neid nimesid, mida tollased inimesed kasutasid. Keel ja mõtlemine on omavahel tugevasti seotud. Kujutage ette, et kui need mälestused oleksid ilmunud nõukaajal – siis oleks Carl Hermann Hesse vend Eduard olnud kirikuõpetaja Kingissepa linnas!
Mis jääb tohter Hesse mälestuste käsikirjadest huvilistele veel avastada?
Kindlasti võiks Carl Hermann Hesse originaali lugemisel saada palju infot tema õdede-vendade ning lugematute sugulaste ja sõprade kohta.
Fotol Tiiu Relve Hann. Mündenis Carl Hermann Hesse radadel novembris 2022
