Kolm küsimust Peeter Sauterile, kellel ilmus hiljuti romaan „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas“, küsib raamatu toimetaja Triinu Tamm. Pildistas Enlil Sonn.
- Vaatan arhiividest, et „Surm Bulgaarias“ figureerib ideena LR-i plaanides aastast 2014. Küll on hea meel, et raamat sai lõpuks valmis ja ongi nüüd ilmunud! Kas sul mõtted sageli küpsevad nii pikalt? Või olid põhjused proosalisemad, teised tööd ees jne? Kusjuures huvitav on see, et pika tegemise lõpuks koorus sul välja päris uutmoodi kirjutamisviis, kiire, tihe telegrammstiil, mis tegelikult tähendab, et lugeda võiks hästi aeglaselt, et jõuaks tähenduskihid ära tabada. Ja vahva musta huumori ka.
Lahked sõnad sult. aitäh, Triinu.
Lühikesed novellimõõtu lood tulevad ühe hingamisega, paari päeva või nädalaga. Aga mõned jäävad ripakile. Kas ei leia õiget vedru või kaob ära selle teksti tuhin. Mõne puhul võib tuhin tagasi tulla või tekkida uus vedru. Samas on tekste, mida saab kirjutada „ei ühtki päeva reata“ stiilis, aga need on niisama ajaviide enesele. Ometi tekib neist vahel pikapeale raamat.
Bulgaaria raamatut hakkasin kirjutama, kui meil sest juttu oli. Samas oli hirm seda kirjutada, hirm oma surmast kirjutada. Surma esilemanamine ei pruugi olla tervislik. Oli ka kahtlus, et võin kirjutada meie suhte Lauraga lõhki. Olime küll lahutatud, aga suhtleme siiani. Nüüd on tunne, et ehk päris lahku ei kirjutanud. Laura on vintske tegelane ja mingil raamatul ennast juba rivist välja lüüa ei lase. Või ehk kirjutasin lahku, aga mõneti jälle kokku ka. On kahtlus, et olengi Laura endale sisse kirjutanud. Loomulikult pole kirjanduslik kuju päris inimene, pole aimu, kas päris Laurat üldse tunnengi.
Triinu, kui sa poleks mind ärgitanud, oleks raamat ilmselt siiani kirjutamata. Aga kirjutada oli tore. Ehk suutsin sinult midagi õppida. Eelkõige tihendamist. Oma esimeste kirjatükkide puhul viitsisin tihedaks ajada, viimasel ajal olen laisk olnud. A siis vajuvad tekstid lötsiks.
- Raamatu peategelane satub Bulgaarias puhkusereisil Varna Kuldsete Liivade asemel haiglasse kopsuintensiivi. Lamab päris suure osa ajast haiglavoodis, peas keerlemas igasugu mõtted (muusika- ja raamatusõber saab lustida ja vaadata, mitu otsest või kaudset tsitaati tuvastab). Surmamõtted tal on, surmahirmu aga nagu üldse mitte. Ennemini on armastusehirm. Kas surma on võimalik paremini selgeks mõelda kui armastust?
Surmahirmu ei olnud, muud teemad olid olulisemad. Laura näiteks. Lahutus. Surm oli foonil. Pigem oli huvitav vaadata, kuidas inimesed surevad. Nalja just ei teinud, aga erilist traagikat polnud, need olid nagunii minekul sellid. Omaarust ma ise polnud, kuigi püüti selgeks teha, et olen küll. Puhtalt jonni pärast keeldusin tõsiselt võtmast.
Olen surma näinud kõrvalt vähe, aga pisut siiski. Isa minekut, poeg suri üsna mu kõrval. Ega väga traagilist ole. Surm on elu osa. Või siis vastupidi.
Hea oleks surra rõõmu ja lustiga. Olen püüdnud nii mõelda, aga kas õnnestub, ei tea.
- Sul on varem ka Loomingu Raamatukogus raamat ilmunud, „Pori“ aastal 2002. See on üsna teistlaadi lugu, tegelasteks ühiskonna äärealade elanikud, mitte just väga sagedased tüübid eesti kirjanduses. Kas sa seda Sauterit veel mäletad? Kas tema ambitsioon kirjanikuna on sellest ajast muutunud ka?
„Pori“ tellis Rainer Sarnet. See oli lõbus lugu, sõitsin kirjutama Vilniusse, sest oli tähtaeg. Elasin nõukaaegses hotellis Vilnius, jõin jubedalt, aga käisin ka teatris ja teatripeol. Hotellis istusin all baaris koos ühe prostituudiga. Prostituut pidi minus pettuma, välja tegin, aga tuppa ei viinud, teenistus jäi ära ja ta kulutas minu peale oma kallist tööaega. Mina jälle ei taht tööaega prostituudi peale kulutada, pidin kirjutama. Tolle raamatu kirjutamisest saaks ilmselt teise raamatu. Olin siis abielus ja ma olen paadund monogaam. Olnud mõlemas oma abielus. Ja kohutav, nüüd olen veel pärast lahutustki. Pole aimu, mis puust või linnuluust mind on tehtud.
Vilniusse pidin kaasa võtma Dostojevski „Ülestähendusi põranda alt“, film pidi olema selle järgi. Palusin Danil raamatu saata ja Dan saatis, aga see oli hoopis „Märkmeid surnud majast“. Aega oli umbes nädala ja ma ei hakanud Vilniuses õiget raamatut kuskilt tellima ja kirjutasin, mis pähe tuli. Filmi sest ei saanud, sest Jaak lõhmus ütles, et lugu on tšernuhha ja raha ei saa. Hiljem on neid tšernuhhasid tehtud küll. Raineri „November“, Õunpuu „Püha Tõnu kiusamine“, on muudki. Ega Marko Raadi „Lumekuninganna“ kah helgus ole.
Aga nii nagu ma ei suuda lahti lasta Laurast, ei ole mul head saatust kinokunstiga. Võib-olla pole mul kannatust üht lugu sada korda üle ja paremaks kirjutada. Peaksin töötama Hollywoodis teistele kraami ette söötes. Küll script doctor’id selle siis paremaks tuuniksid. A Eestis seda varianti pole.
„Pori“ mulle endale eriti armas pole. Sain aru, et parem on kirjutada ikka enese lähedalt, on lõbusam. „Surm Bulgaarias“ on minu jaoks absurd ja lõbusapoolne. Beckett arvas, et „Godot’d oodates“ on naljatükk ja klounaad, lugejad ja vaatajad arvavad nii harva. Becketti nali on mõru. Eestlasele võiks ju mõru nali sobida, kogu me ajalugu on mõru. Kui laadaks kisub nagu Balti keti ja laulva revolutsiooni ajal, siis te mind masside hulgast ei leia.
