KOLM KÜSIMUST PEEDU SAARELE

LR esitab kolm küsimust „Loomade“ autorile Peedu Saarele.

Sinu esimene raamat „Pascual“ ilmus 2018, ja ühest intervjuust jäi silma, et sellega läks kümme aastat kirjutamisest ilmumiseni, teine, „Mailased“ ilmus 2019. „Loomade“ tempo tundus lugemisel allegro, kui kaua võttis aega selle kirjutamine? Kas sul on oma lemmikaeg kirjutamiseks, hommik, õhtu, öö? 

Olen väga aeglane. Vist peaaegu kõiges. Kirjutamine võtab kah enamasti igaviku. Loomade põhiosa panin kirja miski kolme-nelja kuuga. Aga see oli alles algus. Siis lasin seista. Pea aastakese ehk. Siis hakkasin uuesti vaatama – mis seal nüüd oligi? –, lõin paberilt arvutisse ümber, muutsin. Siis jälle seisis. Siis lugesin üle, siis veel kord jne. Kui ma nüüd ei eksi, alustasin Loomadega 2017 sügisel. Nii et ajakest on ikka kulunud. Hommikuti kirjutan. Toimetada saan muul ajal ka, kirjutada pigem mitte.

„Loomad“ on kirjutatud väga isikupärases stiilis, mis tundub olevat küpsenud teosest teosesse. Kas oled suur teksti kallal nokitseja, lihvid palju või katsud hoo sisse saada ja siis kirjutada? Kas nüüd on tunne, et „oma hääl“ on leitud?  

Paraku vist olen (nokitseja; vt ka eelmine vastus). Aga see on muidugi puudus, arvan, parimad ilukirjanduslikud tekstid sünnivad ühe imelise hooga, ja valmis. Kuigi eks see kõik ole vähe keerulisem. Küllap vast ongi ilukirjanduse tegemisel erinevad etapid. On hoogsaid, vahepeal tuleb paratamatult miski hangumine, millest püüan end siis läbi või üle kirjutada. Toimetades kärbin kõvasti. Kui üle lugedes endale enam korda ei lähe, on vist vähe lootust, et kellelegi teisele võiks. Aga „oma häälest“? Pole mul ei „oma häält“ ega „lugu“, mul näib, ise ei tunne küll. Vast ei peagi. Kirjutan ivake, sest see aitab elada.

„Loomades“ jooksevad paralleelselt kaks lugu, poisi ja tüdruku suhtelugu ja loomade autobiograafilised portreed, mis nagu meloodiakäigud üksteist toetavad ja otsapidi ka põimuvad. Kumb oli enne või sündisid need koos? 

Need vist tõepoolest sündisidki enam-vähem koos. Kuidagi üks teise täienduseks, üks teise peale, üks teisele refrääniks. Võrdlus muusikaga lähebki siia päris hästi, aga kuidas just? Ei teagi. Natuke segane värk nende Loomadega. Kas või selline näide. Olles varasemad tekstid lõpetanud, on need mul olnud lõikude ja peatükkide kaupa +- peas. Loomade toimetamisega olin juba üsna lõpusirgel, aga ikka ei suutnud meenutada, kes elukatest järgmisena sõna võtab.

Loomingu Raamatukogu