LR esitab kolm küsimust Patti Smithi raamatu „Pühendumus“ tõlkijale Paula Taberlandile.
- Doris Kareva oli see, kes seda väikest poeetilist Patti Smithi teost kui „huvitavat kurioosumit“ LR-ile avaldamiseks pakkus. Mis võiksid sinu meelest olla need asjad, mille pärast seda raamatut lugeda tasub?
Kirjutada kirjutamisest võib ju igasugu eri viisidel, „Pühendumuses“ on autor vaistlikult leidnud päris huvitava, mitmekihilist lugemiskogemust pakkuva lahenduse. Kõrvuti asetuvad kirjutamisprotsessi telgitagused ja looming ise, nii saab lugeja alustuseks aimu kirjaniku peas toimuvast, seejärel võimaluse sukelduda ilukirjandusteksti ning lõpetuseks tulla taas autori, tema mälestuste ja unistuste tasandile. Raamat koosneb küll justkui eri osadest, kuid moodustab siiski isemoodi terviku. Elamusi pakub ka Patti Smithi keelekasutus ning midagi väga ligitõmbavat on tema elutunnetuses, mis kumab läbi raamatu omaeluloolistes peatükkides. Autori sõnade kaudu võib tajuda tema sisemist rikkust, lugedes tekib tunne, nagu ammutaks mingisugust väge juurde eneselegi. „Pühendumuses“ mediteerib autor loomingu ja inspiratsiooni, kirjanike elude, nende pingutuste ja loodu mälestamise teemadel. Mõneti ongi see teos tunnistus kirjutamise pühadusest, loomepalaviku igatsusest ja kirjaniku tahteavaldusest. See raamat oli minu esimene tutvus Patti Smithiga, pärast lugesin teisigi tema raamatuid, kuulasin ta muusikat, otsisin välja intervjuusid ja pean ütlema, et olen tema seltsis veedetud aega väga nautinud. Vahest on „Pühendumus“ kellegi jaoks veel väravaks Patti Smithi maailma.
- Tõlge valmis Kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni kureeritud programmi „Meister-sell“ raames, mis on mõeldud noorte tõlkijate koolitamiseks. Doris Kareva oligi sinu „meister“. Räägi palun paari sõnaga sellest koostööst ja protsessist lähemalt.
Et mulle langes sülle võimalus tõlkida Loomingu Raamatukogus ilmuv raamat ja teha seda koos juhendajaga, oli kahtlemata suur õnn. Algajale tõlkijale on tugi ja suunav käsi hindamatu, sell vajab ikka meistrit, kellelt õppida. Kohe alguses tajusin Dorise suhtumises heatahtlikku julgustust, nii et teekond algas ja kulges igati sümpaatselt. Koos juhendajaga oli kindel tunne, et ma ei ole üksi ja tänu regulaarsele tagasisidele sain pidevalt aimu, kuidas mul läheb, ja see kulus marjaks ära. Koostöö oli sujuv ja loomulik, ahistav ajaraam puudus, kui aga mõne peatüki tõlgitud sain, siis saatsin selle taas ülevaatamiseks. Kirja vastu saades asusin suure põnevusega uurima, milliseid tõlkevariante, kommentaare, parandusi ja/või küsimusi on lisatud. Neist ma õppisingi. Eriti huvitavad olid välja pakutud alternatiivsed variandid, mis rikastasid minu arusaamu tõlkimisvõimalustest ja aitasid mul arendada vaistu sobiva variandi valimisel. Tagasisidet uurides joonistusid välja korduvad vead, kohmakused, originaalis kinni olemised ja muud algajalikud momendid. Töötasin need läbi ning tegin oma järeldused, et järgmises peatükis, ja mõistagi edaspidi, neist midagi lunastada võiksin. Kohtusime ka mõned korrad, et arutada tagasisidestatud peatükid läbi ja panna suurem osa valikuid lukku. Sedasi vahetult arutades tärkasid mõnikord kolmandadki variandid, mis olid eelmistest hoopis paremad, ning siis võisime koos rõõmustada õnnestunud leiu üle. Kokkuvõttes sain väga hea tõlkepraktika, tänusõnad programmi eestvedajatele.
- Patti Smithil on üksjagu lopsakas kujundikeel. Kujutan ette, et sellele loomuliku vaste leidmine ei olnud alati lihtne. Mis sa ise välja tooksid, mis olid selle raamatu tõlkimise kergused ja raskused?
Kujunditele vastete leidmise ja leiutamisega oli tükk tööd küll, on ju Patti Smithi sõnakasutus üsna peenelt viimistletud, aga sellest nõksa isegi keerukamaks kujunes vast lausestuse paika saamine. Patti Smithi lause on natuke nagu kokku pressitud, ökonoomne ja kohati pisut kummaline. Selleks, et tõlkes lause pingutatuna ei mõjuks, tuli veidi vabadusi võtta, et lugeja teksti ei takerduks ja tekst mõjule pääseks. See oli üks õppetundidest. Algaja tõlkijana ei olnud alati kerge leida tunnetust, mis piirides ma tegutseda võin ehk mis on õigupoolest tõlkijale lubatud? See tunnetus tuleb usutavasti praktikaga, ja mul on hea meel, et sain seda enda jaoks kombata ja treenida. Raskuste kohta veel, et tihtipeale osutusid väljakutseks näiliselt lihtsad kohad, peas kumises küsimus, et kuidas me ikkagi võiksime öelda seda või toda eesti keeles nii, et see kõlaks võimalikult loomulikult, aga ka nii, et autori hääl heliseks sellega ühte. Tajusin, et mänguruumi laiendamiseks pean oma eesti keele sõnavara rikastama. Seda silmas pidades lugesin hommikuti enne tõlkimist tunnike-kaks kirjandusajakirju, kõrval paber ja pliiats huvipakkuvate sõnade ülestähendamiseks. Mõnikord leidsin just nii mõne sõna või väljendi, mida olin eelmisel päeval tulutult otsinud, ja see oli ka üldisemas mõttes viljakas kõrvaltegevus tõlkimisele. Kerguseid vist ei oskagi nimetada, tõlkimine on sedavõrd nõudlik töö. Aga võib-olla äkki see, et kuna ma olin väga pühendunud selle raamatu tõlkimisele, siis sain olla selles täielikult kohal. See on alati tööd soodustav tingimus. Patti Smithi muusika kuulamine aitas samuti tema sagedusel püsida. „Gloria: In Excelsis Deo“. „Killer Road“. „Sensation“.
