LR esitab kolm küsimust Félix Guattari essee „Kolm ökoloogiat“ tõlkijale Ott Puumeistrile.
Eelmisel aastal kirjutasid sa Loomingu Raamatukogule küsimusega, kas meil oleks huvi „Kolme ökoloogia“ avaldamise vastu, ütlesid, et selle essee tõlkimise plaan oli sul juba pikemat aega mõttes olnud. Millest see mõte idanema hakkas? Kas üldisemast huvist Guattari vastu või just nimelt seda esseed tundus olevat vajalik jagada laiema lugejaskonnaga?
Nii seda kui teist. Ma olen juba pikemalt Deleuze’i ja Guattariga tegelenud, aga viimasega tegelikult vähem ja mitte nii põhjalikult, sest ta kipub käsitlustes ikka Deleuze’i varju jääma. Eesti keeleski on seni esindatud nad kas koos või Deleuze üksinda, seega mõtlesin, et üks Guattari peaks iseseisvalt ka ikka olemas olema.
Kuid miks just „Kolm ökoloogiat“? Kui seda mõne aja eest üle lugesin, üllatas mind, kuivõrd see justkui mingist eelmisest ajastust otse meie tänapäeva kõnetab. Kuigi tegu on tekstiga, mis on adresseeritud tema enda kaasajale – olles üleskutse siin ja praegu tegutsema hakata – toimib see sama värskelt ka praegu. 1989. aastal oli Nõukogude Liit alles lagunemas, ajalugu ei olnud veel lõppenud, meedia ja infotehnoloogia ei olnud veel kolinud igaühe taskusse… Igal juhul on väga huvitav, kuidas justkui on väga palju muutunud, aga samas ei ole midagi muutunud – künname ikka sama vagu edasi…
Guattari maalib meile üsna nukra pildi seisust, kuhu meie lääne ühiskond nii sotsiaalses kui ka ökoloogilises plaanis on jõudnud, õnneks on tal olemas ka positiivne programm. Kuidas sa selle tuuma lühidalt kirjeldaksid?
Ma sõnastaksin selle umbes nii, et tarvis on luua tingimused, kus saaks vabalt erineda. Erinevuste koosolemine on igasuguse koosluse ja ökosüsteemi n-ö vaikeseade. Ning just erinevuse loomine läbikäimise kaudu tagab koosluste sidususe (mitte samasus ja ühetaolisus, mis just nimelt tulenevad vähesest läbikäimisest ning eraldatusest). Niisiis, luua vabadust, vaba ruumi ja aega, et suhelda ja erineda – erineda võimalikult paljudest teadvustatud olenditest, mitte ainult inimestest, vaid ka loomadest, putukatest, taimedest, tehnikast jm. Sest just läbikäimise kaudu saab kellestki erineda: laps areneb eripäraseks suheldes vanematega, koduloomadega, majaga, oma toaga, arvutiga, tööriistadega, pastakaga, aiataimedega (need viimasedki ei ole ainult ümbritsev „keskkond“, vaid suhtevõrgustiku liikmed); koduloom areneb eripäraseks suheldes jälle lapsega. Need suhtlusvõrgud töötavad igal pool ja on loomulikud, me ei ela keegi homogeenses koosluses. Ilma teiste eluvormide ettevalmistatud mullata, õhuta jm ei oleks meil üldse mingit elu. Miks siis eeldada, et poliitiline kollektiiv peaks koosnema samasugustest inimestest ja just nimelt ainult inimestest?
Guattari esitabki tegelikult pigem probleemi, kui paneb paika positiivse programmi: kuidas tekitada vabadust, et võimaldada läbikäimist, mis läheks üle tasandite ja valdkondade piiride? Nii saaksid ise kujuneda eripärased ja sidusad kooslused. Nagu ta ütleb, võimalikud on ka sellised „rahvused“ nagu luule…
Kas mõistestik, mida Guattari oma essees kasutab, on eesti keeles juba paigas, kas on olemas traditsioon, millest said lähtuda? Kas midagi pakud täienduseks välja ka omalt poolt? Ja mida tooksid välja keerukusena selle tõlketöö puhul?
Niipalju on traditsioon eesti keeles olemas, kui teda on koos Deleuze’iga tõlgitud (päris palju tegelikult: „Kafka“, „Mis on filosoofia?“, „Anti-Oidipus“). Kuna aga kõigil neil raamatutel on eri tõlkijad, siis leidub ka erisusi mõistete tõlkimisel. Nii et leiutama ikka peab.
Kas ma ise olen ka midagi lisanud? Üks mõiste, mis üksjagu peavalu valmistas oli machinique, mida varemalt on enamasti tõlgitud masinlikkuseks, aga sel on pigem mehhaanilisuse ja automaatsuse konnotatsioon, samas kui masinad on Guattaril (ja Deleuze’il) ikkagi loovad. Nii et siis ma muutsin ta masinalikuks. Ja seoses masinatega kasutab Guattari (ja Deleuze-Guattari „Tuhandes platoos“) terminit Phylum machinique, et tähistada n-ö masinalikku hõimkonda, millest masinad ja süsteemid põlvnevad. Selle kaudu näitab ta samas ka, et masinatel on bioloogilises taksonoomias oma roll etendada. Siin pidi siis leiutama uue termini, mis sarnaneks nimetustega bioloogilises taksonoomias, aga mis samas oleks ka neist kohe esmapilgul eristatav. Seega siis „masinkond“. Mainida võib ka veel ritournelle’i, mis jäi „Kolmes ökoloogias“ „refrääniks“, kuigi Anti Saar tõlkis selle „Mis on filosoofias?“ ritornelliks. Nii et erisusi on ikka jätkuvalt ja jääb ka edaspidi, aga see ehk ongi vajalik.
Lisaks mõisteleiutistele võib keerukusena välja tuua veel Guattari keelekasutuse konarlikkuse. Esmalt tõlkima hakates jätsin ma seda veel liiga palju alles, aga siin oli palju abi Margus Otist, kes „meistrina“ (tõlge ilmus noorte tõlkijate koolitusprogrammi „Meister-sell“ raames) ütles, et võib ikka vabamalt võtta – ei pea päris samamoodi edasi andma.
