LR esitab kolm küsimust Bernardo Atxaga teose „Need taevad“ tõlkijale Merilin Kottale.
Baski kirjandus on eestlaste jaoks suuresti avastamata maa, nii et iga tõlgitava autori valik on suure kaaluga. Kuidas kaalukauss seekord Atxaga ja „Nende taevaste“ kasuks langes?
Baski kirjanduse maal voolab üks haruline jõgi, mille läte on Atxaga. Oma kultuuri väärtustavatele baskidele on Atxaga autor, tänu kellele nende kirjandus maailma areenile tõusis. Ka minu esimene tutvus originaalis baski keeles avaldatud proosaga algas Atxagast, kuna „Obaba elanikud“ oli Valencia ülikooli baski kirjanduse aines kohustuslik lektüür. Kronoloogiliselt oleks Atxaga seega võinud olla esimene tõlgitud autor (luules ta seda oligi). Võiksime öelda, et ta oli võimaliku autorina kogu aeg ootel, aga temani jõudmiseks startisime me eestlastena lisajõgedest (Elorriagast ja Uribest), mis ei ole baski proosa tõlkeloos ilmselt kuigi tavaline.
Atxaga tõlkimisega viivitamisel on siiski oma seletus. Vastamaks, kuidas tõlge võimalikuks sai, tuleb teha kõrvalepõige ja lähtuda ka praegu ühest harujõest. Elus määrab mõndagi juhus. Minu elu hämmastav juhus on olnud Kirmen Uribe „Bilbao–New York–Bilbao“ avastamine väikesest Mallorca ülikoolipoest (linnulennul 620 km kaugusel Bilbaost) ning selle avamine just Doris Kareva luuletuse koha pealt (Uribe on ta nime tegelasena muutnud Doris Kavevaks). Lugesin kõrvalises poes ainsa kliendina Kareva luuletust ega uskunud silmi: kuidas saab eesti keel ilmuda keset hispaaniakeelset teksti (tegu oli Uribe tõlkega hispaania keelde)? Ostsin raamatu ja hakkasin uurima, mis baski autor see selline on, kes lisaks veel Käsmust kirjutab. Tuli välja, et Uribe on noor rahvusauhinnaga pärjatud kirjanik (seda auhinda on baskidel väikerahvana väga raske saada, sest nad peavad konkureerima võimsa hispaaniakeelse kirjandussüsteemiga).
Uribe raamatu läbi lugenud, mõtlesin, et teos ei saa jääda lihtsalt minu teadmiseks. Professor Marek Tamm soovitas mul pakkuda tõlget Loomingu Raamatukogule ja minu suureks rõõmuks tuli kirjastus ideega kaasa. Selgus isegi, et oli inimesi, kes aastatetagust Uribe visiiti Eestisse mäletasid. Tõlke ilmudes oli meil Triinu Tammega juttu, et järgmiseks võiks võtta Atxaga. Küsimus oli selles, milline tema üldiselt mahukatest teostest valida. Milline oleks parajalt õhuke, aga piisavalt esinduslik?
„Neid taevaid“ luges peale minu võimaliku kandidaadina mitu inimest. Kindlasti olid meil kõigil omad kriteeriumid. Mulle meeldivad raamatud, mis tunduvad algusest peale head (intelligentsed, uuenduslikud, värsked), aga muutuvad igal ülelugemisel üha paremaks; raamatud, millest ei väsi ära ja mille tõlkimine on lõpuni nauditav. „Bilbao–New York–Bilbao“ ja „Need taevad“ on minule olnud sellised raamatud. Lisaks meenutab „Nende taevaste“ intertekstuaalsus ja kohatine jutt-jutus struktuur „Obaba elanikke“ ja teisi Atxaga romaane. See on läbinisti atxagalik teos. See on justkui osa tema koguloomingust miniatuuris.
Baski keele legendaarne üksiklus ei lase muidugi küsimata jätta, kuidas seda üldse ära õppida ja sellest tõlkida saab, kui ühestki teisest keelest tuge pole? Mis on lihtsam, mis raskem?
Tõlkimist lihtsustab asjaolu, et üksik ja vintsutuste kiuste säilinud baski keel ei ole täielikult pääsenud naaberkeelte mõjust (ta on vastukaaluks naabreid ka ise jõudumööda mõjutanud). Antiikajal puutus baskide esivanemate keel kokku ladina keele variantidega. Hilisantiigis ja varasel keskajal kujunesid uute naabritena romaani keeled. Baski keel oli valdavalt suuline, mistõttu on mõnikord raske tuvastada, kas ladinatüveline sõna on pärit otse ladina või sellest sündinud romaani keelest. Ladina keele vahendusel saabus baski keelde ka kreeka päritolu sõnu, nagu aingeru (ingel). Toon mõned näited ladina taustaga laenudest ja kasutan juhust, et tänada oma kolleegi Ülo Siirakut, kes minuga seda huvitavat teemat arutas:
- pax, pacis, pacem > bake (rahu, võrdluseks hispaania keeles paz)
- rex, regis, regem > errege (kuningas, hisp k rey)
- causa, causae, causam > gauza (asi, hisp k cosa)
- tempus, temporis, tempus; pl tempora > denbora (aeg, hisp k tiempo)
- caelum, caeli > zeru (taevas, hisp k cielo).
Kui vaadata veel „Nende taevaste“ sõnavara, siis hispaania või katalaani keele oskajale ei ole rasked baski sõnad, nagu kartzela (vangla), gorputz (keha) või pentsatu (mõtlema), mis on ladina päritolu. Sõnad tren (rong) ja maleta (kohver) ühtivad baski, hispaania ja katalaani keeles nii kujult kui ka tähenduselt (pärinevad vanaprantsuse keelest, tren on omakorda ladina taustaga).
Põlissõnu on baski keeles muidugi kordades rohkem ja lisaks sellele, et neil ei ole sarnasust teiste keeltega, võib meeldejätmist raskendada osade sõnade või sõnavormide sarnasus. Tegu on puhtisikliku muljega, aga põhjendan seda näidetega. Teatud verbide pööramisel tekib võõra pilgu jaoks sarnasus baski keele tohutust reeglipärasusest, täpsemalt peaaegu alati samadest afiksitest, mis verbitüvega liituvad. Tüve tuleb pikkade ees- ja järelliidete vahelt luubiga otsida. Infinitiivist jakin (teadma) saab zuek zenekiten (teie teadsite), infinitiivist etorri (tulema) saab zuek zentozten (teie tulite), infinitiivist ikusi (nägema) saab zuek zenekusaten (teie nägite). Lõpuks tekib tunne, et zen-iga algavaid ja ten-iga lõppevad sõnu on lihtsalt liiga palju, aga taolisi näiteid võiks tuua kõikide grammatiliste isikute kohta. See on nagu maskiball, kus verbid end pidevalt uutes kostüümides näitavad.
Nendel vormidel on abiverbidega alternatiivid (igal verbil on ballil oma teisik!). Põhiverbid jäävad sel juhul infinitiivi, mis lihtsustab mõistmist, aga abiverbid koosnevad jälle liidetest, võtavad vahel põhiverbist pikema kuju, sest peegeldavad lause struktuuri, ja tunduvad taas ühesugused. See on koht, kus ma olen baski keele õppimise korduvalt pooleli jätnud, et siis mõne aja pärast jätkata või otsast alustada. Meenub järgmine võrdlus: kui inglise keele verbisüsteem on nagu laud ja hispaania keele oma on nagu tuba, siis baski keele verbisüsteem on nagu terve hoone. Käänded on neil ka, aga need on toredad, sest nendeks oleme eestlastena ette valmistatud. Süvenemiseks soovitan lugeda Sven-Erik Soosaare keeleteaduslikku kirjeldust baski keelest (vt Akadeemia 2000, nr 2).
Toetab suhtumine, et ka tõlkimine on õppimine, ja innustab tõdemus, mida baskid ise välja toovad, et nende lapsed õpivad ju samamoodi esimestel eluaastatel rääkima nagu muukeelsed lapsed. Tegelikult püüan ma baski keele keerukuse rõhutamisega ettevaatlik olla, sest poliitiliselt ja ideoloogiliselt on selle eripärasid Hispaanias kasutatud ettekäändena väikekeele mitteoskamiseks, selle tõrjumiseks ja allasurumiseks. Stereotüüpselt on näiteks dialekte hispaania keele puhul kirjeldatud kui rikkust, aga baski keele puhul kui õppimist segavat elementi.
Atxaga võib teksti põimida vana baski keele varianti, mitut baski keele dialekti või enda leiutatud termineid. Kui sõnastik, mälu, seostamine, uurimine ja võrdlus mõne varasema tõlkega ei aita, olen kahe romaani puhul saanud hindamatut abi oma sõbralt Eneko Erauzkinilt; Uribet tõlkides ka autorilt endalt. Minu siiras tänu kuulub toimetajatele – Triinu Tammele ja Katrin Kernile –, kes on aidanud leida sobivamaid (ilusamaid, andekamaid) vasteid eesti keeles.
Baskid on asunud lähiminevikku läbi kirjutama. Milline jõud saab kirjandusel raske ajalooga tegelemisel olla?
Võtan Atxaga appi ja toon välja kaks aspekti, mis võivad kõlada vastuoluliselt, aga esineda ka ühes ja samas teoses. Romaanis „Akordionimängija poeg“ laotab jutustaja lugeja ette võrdluseks kaks teksti, millest esimene on ilukirjanduslik ehk peategelase Davidi lühijutt vabariiklasest baskist Pedrost, kes pääses kodusõja algul mahalaskmisest, ja teine on selle jutu allikas, Pedro enda kiri sündmusest. Kirja järgi ta samuti pääses, aga viisil, mis oli vaprusest kaugel, ja suutmata päästa oma kaaslasi. Ühelt poolt saab kirjandus muuta traumaatilised kogemused mingilgi määral vastuvõetavamateks. See saab jätta alles lootuse.
Teiselt poolt aitab hea kirjandus eristada tõde valest ja seletada tegelikkust selle keerukuses. Atxaga usub, et kirjandus ei ole ainult sõna vaid ka tegu, mis viib meid tõele lähemale ja võib seeläbi pakkuda leevendust. Sama David hakkab kirjutama mälestusi, tõugatuna kontekstist, kus valitsevad vale ja teadmatus. Kui Atxaga otsustab anda hääle temale või Irenele – „Nende taevaste“ peategelasele –, siis avab ta sellega lugejale uue viisi keerulist tegelikkust näha ja mõista.
