LR esitab kolm küsimust Thomas Bernhardi teose „Hukkasaaja“ tõlkijale Mati Sirkelile.
- Kuidas arvate, mis (või kes) oleks Thomas Bernhardist saanud, kui ta oleks elanud mujal kui Austrias?
Samasugune andekas „pesarüvetaja“ ja ärritaja ning häirija, sest see kuulus tema loomuse juurde, aga tõenäoliselt ikka kirjanduse vallas. Kuid eelduseks oleks muidugi ikka olnud elukohamaa hea tundmine. Sünnimaal Hollandis jõudis poiss liiga vähe elada.
- Nii Bernhardi käitumises kui ka kirjutamises on täheldatud teatud polaarsust: ta võis olla väga sarmikas, kuid ka väga salvav; kirjutada kohati lõputuna tunduvad lauseid ja siis võtta midagi kiirelt ja kurjalt kokku. Kuidas mõjub tõlkijale sellises pingeväljas elamine?
Temaga isiklikult tuttav poleks tahtnud olla (ega kindlasti tema minugagi), aga ei tohi unustada, et tema „sajataja“-roll on pandud enamasti mõne fiktiivse kuju suhu ja ta tegi sellest kirjanduslikust mängust teatavas mõttes oma firmamärgi, st seda ei võetud lõpuks enam tõsiselt, aga teda kui kirjanikku küll. Must huumor leevendab lugeja ängi, aga tõlkija suhtleb ikka keelega ja selle mänguga – fiktiivset sappi ei tasu liiga tõsiselt võtta. Pean Bernhardi parimateks raamatuteks „Vanu meistreid“ ja „Hukkasaajat“.
- Kas praegu on Austria kirjanduses kedagi, kes oleks Bernhardiga võrreldavas positsioonis (Handket kõrvale jättes)?
Arvan, et selleks võiks olla Daniel Kehlmann, kes elab küll vaheldumisi Berliinis ja New Yorgis.
Vaata ka: Mati Sirkel saates „Plekktrumm“ (18.12.2017)
Foto: Mihkel Maripuu/Postimees
