LR esitab kolm küsimust Alice Zeniteri romaani “Kes neid jõuaks lahuta” tõlkijale Maria Eskole.
„Kes neid jõuaks lahuta“ on taas kord üks „pudelipost“, mis nii sobival hetkel lugejateni jõuab. Zeniter kirjutas selle romaani omamoodi vastulausena tookord värskelt ametisse asunud president Nicolas Sarkozy parempöördele ja immigratsioonipoliitika karmistamisele. Tänavu jaanuaris võeti vastu Prantsusmaal vastu uus (rangem) immigratsiooniseadus ja äärmusparempoolsetel poliitilistel jõududel on seal aina rohkem toetajaid. Need sündmused olid aga kauge tulevik, kui millalgi 2022. aasta alguses Zeniteri romaani sulle lugeda andsin küsimusega, kas tahaksid seda tõlkida. Mäletan, et sa vastasid enam-vähem kohe, et tingimata tahad. Mis pani sind tookord nii veendunud jahhi ütlema, mis sind selle raamatu juures köitis? Kas tõlkimise käigus tekkis mõni meeldimise kiht ka juurde?
Tegelikult ma tahtsin öelda jah jah jah juba poole sissejuhatuse pealt, kus ta lajatab lauale nn Y-põlvkonna manifesti, kureeritud valiku meie hädasid ja veidrusi. Ta vajutas selles loendis järjest nuppudele, mis mind kui tema põlvkonnakaaslast otsekohe sütitasid. Eks ma lugesin muidugi hoolikalt edasi ka, sest romaani tõlkimine on suur töö ja selle kirjastamine suur vastutus, aga tegelikult olin tõesti sekunditega ära tinistatud. Mind köitis tema käre eneseiroonia, julgus olla haavatav, maailmaparandajalik hingestatus ja tung seista väärtuste eest, mida jagavad ju paljud, aga mille nimel on valmis häälekalt välja astuma väga vähesed.
Madi ja Alice’i loo kaudu püüab Zeniter kaardistada nullindatel kruvima hakkavaid poliitilisi pingeid Prantsusmaal, ja ta ei tee seda nagu politoloog – ei saagi teha –, vaid nagu noor inimene, kelle eluvalikuid poliitilised mängud tugevalt mõjutavad. Ja see ei ole meile sugugi võõras mure, seosed on üsna selged. Sisetunne ütles, et seda raamatut tuleb teistega jagada. Raamatu-Alice’i hääles kõlavad miljonite noorte eurooplaste hääled, minu oma kaasa arvatud – äratundmishetki oli tõesti palju. Näiteks peatükk, kus on juttu 11. septembri terrorirünnakutest. Ma ei mäleta oma kümnendast eluaastast peaaegu mitte midagi peale selle, kuidas kaks päeva pärast rünnakuid hommikul kooli jalutades jäin tühjal tänavanurgal leinalipu all stoppama, lõin käed kokku ja palusin kõikidelt jumalatelt, kes parajasti meelde tulid – neid pidi olema vähemalt kaks –, et nad võtaksid inimeste seest vihkamise ära. Päris julgelt võib öelda, et sellest ajast peale on mind siiralt köitnud ainult need loojad, kes käsitlevad omal moel inimhinge hämaramat poolt, hirmu, häbi, vihkamise, kurja juuri. Tõlkijana armastan eriti niisugusi autoreid, kes teevad seda mingis erilises, vigurdavas ja jõulises keeles. Zeniter teeb seda päris kindlasti, tema tekst elab ja hingab, lisaks suudab ta igas olukorras säilitada huumorimeelt, nii et „Kes neid jõuaks lahuta“ koorus tõlkimise käigus minu jaoks nagu kihiline üllatusmuna, igal sammul leidus vigureid, mida esimesel lugemisel ei märganud.
Oled tõlkinud juba päris mitu kõnekeelses ja hoogsas stiilis kirjutatud raamatut. Kas Zeniter suutis millegagi ka üllatada, panna millegi üle tõsiselt ajusid ragistama? Tõlge tundub lugedes küll kongeniaalne, justkui oleks teil täpselt sama veregrupp ja ühesugune huumorimeel, aga hea tõlkija käsitööoskusi ei tohi muidugi ka alahinnata…
Mul oli tõesti väga lihtne Zeniteri huumori ja stiiliga kaasa minna, kümblesin neis mõnuga ja mängurõõmu oli palju. Eriti meeldisid näiteks need Madi monoloogid, kus ta kütab ennast nii üles, et tekst muutub täielikuks räntimiseks ja on üsna keeruline aru saada, mida ta öelda tahab, aga tema emotsioon pahvab raamatust näkku. Tekstiga on tegelikult väga raske sellist tundepuhangut nii mõjusalt edasi anda, nagu Zeniter seda teeb, ja nende monoloogide tõlkimisega oli tükk tegemist. Ma lugesin neid linti, kuulasin ja lihvisin, mitu-mitu korda. Aga ausalt, see oli tõeline nauding!
Sama võib öelda raamatu-Alice’i ja tema sõprade siseringi väljendite kohta, mille kohta autor mulle hiljem ütles, et ta mõtleski mõned lihtsalt välja ja ilmselt ei mäletaks enam, mida nad algselt tähendasid. Need olid sellised väljendid, mille sõnadest ma võisin ju aru saada, konteksti abil võib-olla isegi terviktähendusest, aga ma ei suutnud ette kujutada, millise tooni või varjundiga nad teatud kindlates suhtlushetkedes kõlama pidid. Varjundist sõltub vahel kõik. Ma žongleerisin mõne tillukese sõnakesega lõputult, kümneid variante sai kirja, ükski polnud „see“. Prantsusmaal tõlkeresidentuuris tutvusin täiesti umbjuhuslikult kohaliku teatrinäitlejaga, kes on ka Zeniteri loomingu austaja, ja me pusisime pool ööd koos nende väljendite kallal: tema näitles neid mulle nii, nagu tema neist aru sai, mina püüdsin ette kujutada, kuidas ta ütleks neid siis, kui ta oleks eestlane. Teinekord ei aita selline punnitamine üldse, on vaja õhku ja aega, näiteks üks väljend ilmutas end mulle sõbraga juttu ajades mõni päev enne raamatu trükkiminekut.
Ennetamaks võimalikke imestunud küsimusi, kuidas on Zeniter nii hästi kursis Lydia Koidula loominguga, räägi palun lähemalt romaani pealkirja tõlkimise valikutest.
Oi jah, pealkirjaga sai ka kindlasti ajusid ragistatud, väänatud, seebitatud, keelitatud, anutud ja peenestatud! Originaalpealkirja „Jusque dans nos bras“ võiks esimese hooga tõlkida näiteks „Otse meie sülle“, mis ei ütle meile midagi. Need sõnad on võetud revolutsiooniaegse sõjalauluna sündinud Prantsuse riigihümni ridadest, kus kutsutakse üles haarama relvi kaitseks vaenlaste vastu, kes tahavad tulla prantsuse poegi ja kamraade rappima. Rahvuslikku sümboolikat ja loomingut kiputakse täna pahatihti patriotismi sildi all ässitustöö teenistusse väänama ja ma tahtsin selle nüansi kindlasti säilitada. „Marseillaise’i“ eestikeelsed tõlked ei ole meil nii laialdaselt tuntud, et oleks saanud neist midagi noppida, Eesti hümni ma ei tahtnud puutuda, niisiis pöörasin pilgu meie ärkamisaegsete tekstide poole. Lõpuks andis mulle õige vastuse tegelikult raamat ise, seal on üks südamlik koht, kust tähelepanelik lugeja võib leida vihje pealkirjale.
Autorile mõte meeldis, aga ta ütles imestusega, et ta poleks selle pealegi tulnud, et mõnel rahval saab olla peale hümni veel terve posu rahvuslikke laulutekste, mida peaaegu kõik tunnevad. Mina jällegi poleks selle peale tulnud, et mõnel rahval saab kuidagi teisiti olla.
