LR esitab kolm küsimust Felisberto Hernándeze jutukogu „Üleujutatud maja ja teisi jutte“ tõlkijale Mari Laanele.
LR-il oli väga hea meel, kui võtsid vastu väljakutse tõlkida valimiku Uruguai autori Felisberto Hernándeze lühijutte. Eesti keelde seda autorit varem tõlgitud pole ja suure tõenäosusega on tema nimi eesti lugejatele tundmatu. Kuidas sa iseloomustaksid teda autorina, kes oli Felisberto Hernández?
Felisberto Hernández on „veidraim veidrikest“, nii on teda muuhulgas tituleeritud – omapäraselt aistingulise ja assotsiatiivse maailmatunnetusega kirjanik ja muusik, kelle loomingu põhiosa valmis 1940. aastatel. Eluajal ta laiemalt tuntuks ei saanudki ja võlgneb oma avastamise suures osas Julio Cortázarile, kes oli tema suur fänn ja kannab oma loomingus teatud sarnast vaibi. Hernándeze lood viivad enamasti eikuhugi ja on keeleliselt hämmastavalt hooletud – kuigi see tegi tõlkimise ajal kohati vaata et tigedakski, on ümberlükkamatu fakt, et mingil moel kummitab tema maailma nägemise viis mind intensiivselt ka praegu, aasta pärast tõlke põhiosa valmimist: tema aistingulisus ja assotsiatiivsus väljendub küll äärmuslikult omanäolise ekstsentrilisusega, aga samal ajal on selles minu meelest tabatud mingid poolalateadvuslikud välgatused, mida me kõik kogeme, aga ei oska kinni püüda.
Felisberto – nagu teda teadjate ringis kutsutakse – fantaasia on nii ohjeldamatu ja perutav, et tõlkides oli ilmselt juba paras väljakuste see, kuidas üldse pihta saada, mis toimub? Samuti on tema lause kõike muud kui viimistletud. Kuidas sa sellega tegid, kas moodustasid kõigepealt korraliku lause ja siis keerasid vindi sisse? Või proovisid olla hästi teksti lähedal, et saavutada sarnast efekti?
Jah, tegevus on minu meelest õnneks siiski jälgitav, aga mida täpselt mõni vinti keeratud lause öelda tahab… sellest tõesti ei saa alati lõpuni aru, ka emakeelsed lugejad, kellelt abi palusin, raputasid nõutu jahmatusega pead. Õnneks ja õnnetuseks on mul autori teksti vastu alati suur respekt ja püüan talle truuks jääda nii selguses kui hulluses, seega korralikke lauseid ei lasknud minagi löögile! Kuigi kokkuvõttes sai eestikeelne versioon ikkagi pisut siledam ja lugejasõbralikum, nii nagu tõlgete puhul ikka kipub olema.
Teada on, et Felisberto mõju on olnud suur nii tema kaasaegsetele kui ka järeltulevatele autoritele. Tema mõjutusi on tunnistanud nii Jorge Luis Borges, Julio Cortázar, Italo Calvino, Gabriel García Márquez kui ka mitmed teised. Kas tema fantastiliste lühijuttude siirdeid võib leida ka tänapäevases Ladina-Ameerika kirjanduses?
Argentiina ja Uruguai, täpsemalt Río de la Plata piirkond, kus asuvad mõlemad pealinnad ja kus elas ka Felisberto Hernández, on tuntud viljaka pinnasena fantastilise lühijutu viljelemiseks – ka nimetatud Borges ja Cortázar on samast piirkonnast pärit. See fantastika ei tähenda, et juhtuks tingimata midagi otseselt üleloomulikku, pigem on neis juttudes mingi fantastilisuse tunnetus või aimdus, mis tõesti on elus ka tänapäevases Ladina-Ameerikas. Eesti keelde on praegustest nimekamatest autoritest tõlgitud Argentiina kirjanikku Samantha Schweblinit, kelle loomingus taoline fantastika traditsioon samuti avaldub.
