LR esitab kolm küsimust Marcin Wicha teose „Asjad, mida ma ära ei visanud“ tõlkijale Margus Alverile.
1. Kuidas kuulsid Marcin Wichast ja kuidas „Asjad, mida ma ära ei visanud“ Sulle tõlkida sattus?
Pean ausalt üles tunnistama, et selle teose originaali saatis mulle lugeda Triinu Tamm kaks aastat tagasi, arvates, et see võiks mulle meeldida, ja et ma polnud enne seda Marcin Wichast kuulnudki. Intuitsioon Triinut ei petnud, sest vaimustusin kohe teose stiilist, atmosfäärist, sõnakasutusest ja tegelastest. Kohe hakkas tööle kujutlusvõime, nägin vaimusilmas 1970. ja 1980. aastate poola filmidest tuttavaid Varssavi tänavaid, postkontoreid, koole, raamatupoode, kinosid ja ametiasutusi. Meenusid mu enda 1990. aastate Poola reisid ja kogemused-vestlused arstide-õdede (olen Poolas traumapunkti ja polikliinikusse sattunud), raudtee- ja postkontoritöötajatega ning müüjatega. Käin Poolas umbes neli korda aastas.
Kohe ei saanud seda teost ette võtta, sest teised tööd olid ees. Nüüd on mul kõik Wicha lasteraamatudki läbi loetud. Need on hiiglama vahvad, näiteks „Karvanäss ja Illikuku. Ebaviisakuse tunnid“ (Łysol i Strusia. Lekcje niegrzeczności, 2013), kus eeskujuliku käitumisega algklassitüdrukule Illikukule, kes kannab kaelas viisakusemõõturit, tõttab appi koer, kes on õpetajate tuppa loikude tegemise pärast koolist välja visatud ja asunud tööle ebaviisakuse treenerina.
Suur tänu kogu LR-i toimetusele, sest selle raamatu sünni juures on olnud kogu toimetus (raamatu leidmine ja pakkumine, toimetamine, korrektuur)!
Raamatust jääb mulje, et autori ema oli üks sõnakas naine. Sõna „sõnakas“ on üsna keeruline teistes keeltes sama napilt edasi anda. Kas seekord oli tekstis Sinu jaoks sõnu või fraase, millele tabava vaste leidmine oli keeruline?
Kindlasti.
Esimesena meenub Poola Rahvavabariigi aega meenutav termin konwojent (meil jällegi Nõukogude aega ja Vabariiklikku Raamatukaubastut meenutava täpse vaste „ekspediitor“, mis sobis nagu rusikas silmaauku, leidis toimetaja).
Poola keeles tehakse vahet kellelegi kuuluvate raamatute kogu (księgozbiór) ja raamatukogu kui asutuse (biblioteka) vahel. Eesti keeles jäi mõlema vasteks lihtsalt „raamatukogu“.
Ülimalt peadmurdev oli tõlkida Marcin Wicha vanemate noorusaja, 1950. aastate väljendeid peatükis „Tagumentum“.
Poola keeles on „tindiplekk“ nii kleks kui ka żyd. Viimase sõna esmatähendus on „juut“. Peatüki „Juudi tindiplekk“ sõnamängude üle murdsin omajagu pead, aga minu meelest tuli kõik eesti keelde ilusti üle. Suuresti tänu sellele, et „Pan Kleksi akadeemia“ on Eestis nii tuntud lasteraamat.
Autori südamlikus telefonivestluses juba raskelt haige emaga, kes enam peaaegu ei räägigi, on ema ainsaks väljendusvahendiks ühesilbiline partikkel no, üks mu lemmiksõnu poola keeles, mis tähendab olenevalt kontekstist „noh“, „no“, „eino“, aga ka lihtsalt jaatust ja nõusolekut (ma jumaldan keelepragmaatikat!). Mu väga hea sõber Paweł Alam-Sileesiast vastab mu telefonikõnedele alati: „No?“ Selles vestluses valisin tõlkevasteks sõna „ahah“.
Autori keelekasutus on väga napp ja kiretu (seda võimsamad emotsioonid tekivad lugejal). Kohati ei saa eesti keeles nii napilt hakkama. Peatükk „Kuniks” lõppeb kahe lühikese lausega: „Niepotrzebna obumierała. Sto procent żydowskiej matki.” Esimeses lauses võiks nappuse säilitada lauselühendit, olevat käänet või absoluuttarindit kasutades, kuid stiil muutuks nõnda literatuurseks ja otsituks. Ka imperfektiivne prefiksverb obumierać, mida tavakeeles inimese ega looma kohta ei kasutata, on oma ilus, täpsuses, kujundlikkuses, tähendusrikkuses ja nappuses väga raske pähkel. Meil toimetajaga õnnestus selles lauses piirduda viie sõnaga: „Kes muutub kasutuks, see kaob. Sada protsenti juudi ema.“
Enamasti on vastupidi: poola keel kipub olema eesti keelest (ja ka paljudest muudest keeltest) pikem. Just täna lendasin Wrocławist Varssavisse (rongisõit on sellel marsruudil paraku väga ajamahukas) ja istusin lennukis varuväljapääsu kõrval. Sellel ilutseval sildil oli poola keeles kaks korda rohkem sõnu kui inglise keeles: inglise keeles Emergency use only ja poola keeles Do zastosowania wyłącznie w sytuacjach awaryjnych.
Hiljuti vaidlesin sel teemal tuttava kirjanikuga, kes on ka ise pisut ilukirjandust tõlkinud. Tema arvates oli väga tähtis, et tõlkija peab kinni kirjaniku rütmist ja originaali lausete pikkusest, ei liida neid kokku ega tükelda neid. Tema väitel kehtivat see põhimõte vähemalt Euroopa keeltes. Lause „Niepotrzebna obumierała“ tõestab üsna veenvalt, et selline lihtsustatud mõtlemine ei pea paika, sest ka pealtnäha lähedased Euroopa keeled (antud juhul poola ja eesti keel) pakuvad tõlkijale väga erinevaid (ja tihti piiratud) võimalusi, kuigi mõlemas keeles on lühimaks kõnelõiguks tõepoolest lause.
Keelte prosoodia erineb. Teadupärast puudub prantsuse keeles sõnarühmades eraldi sõnadel rõhk sootuks, mistõttu kirjapildis pikana tunduva süntagma võib välja prahvatada ühe hingetõmbega, rõhutades üksnes lauserühma viimast silpi. Inglise keeles säilib sõnarõhk ja lisaks rõhutatakse samas süntagmas eraldi sõnu. Seetõttu olen veendunud, et sarnane rütm ei tähenda eri keeltes sama pikka lauset või sama kirjavahemärgistust. Mõnes keeles on mineviku gerundiiv ka kõnekeeles levinud, teistes, nagu poola ja tšehhi keeles, on säärane vorm küll olemas, kuid muudab otsese kõne raskepäraseks või arhailiseks, mistõttu säilib rütm ja stiil paremini paradoksaalselt just siis, kui kasutada pikemat kõrvallauset. Rütm on eri keeltes võrreldamatu mõiste. Rütmile ja algkeele kvantitatiivsele vormile (pealekauba kirjapildis!) ja kirjavahemärgistusele (arvestades seda, et paljud prantsuse kirjanikud, nagu Emmanuel Carrère, paraku ei valdagi oma emakeele kirjavahemärgistuse ja süntaksi reegleid) ei saa ohvriks tuua kogu muud maailma, mida lause endas kätkeb.
Lausete pikkus ega arv pole kaugeltki mitte ainuke (ega olulisim) element, mida tõlkes tuleks säilitada ja mille põhjal tõlke autoritruudust hinnata. Vahel tulebki mõtte, sealhulgas autori esteetiliste valikute ja emotsiooni edasiandmiseks (mina pean mõtteks ka emotsionaalset ja esteetilist efekti, mida originaal lugejas tekitab) lauset tükeldada või lauseid kokku liita. Näidendites tuleb prantslaste paljusõnalisust vahel eesti keeles kärpida ja eestlaste sõnaahtrusele siduvaid sõnu mördina vahele panna.
Mida rohkem tõlgin, seda rohkem veendun selles, et tõlkimine on keeleväline protsess, mille teiseks etapiks on arusaamise järel originaali deverbaliseerimine. Kui kogu mõtteühiku rikkuse ja paleti edasiandmisel teisel keeles midagi kas või tunduvalt pikeneb või lüheneb, siis on see kõige väiksem kadu. Kui kirjanik sellega ei nõustu (sest loomulikult võib kirjanik keelduda ja nõuda oma variandi säilitamist tõlkes) ja tõlkijat ei usalda, siis ei talita ta – eriti keeles, mida ta ise ei valda või valdab pealiskaudselt, ja keeleruumis, mida ta ei tunne – kuigi arukalt. Siis on karta, et tema teosed ei jõua tõlkepublikuni optimaalsetes tingimustes. Kõige selle tingimuseks on muidugi, et tõlkija tunneb vajalikul määral nii originaali keelt kui ka kirjaniku keele- ja kultuuriruumi.
Kogu lugupidamise juures kirjanike ja kirjanduse vastu (muidu ma kirjandust ei tõlgiks) ei tohiks kirjanikke jumalikustada. Kui tihti on kirjanikud mulle vastanud, kui neile mõne konkreetse lause kohta küsimuse esitanud olen, et selle või selle peale pole nad mõelnudki, et tsitaat või vihje ongi vigane, sest nad tsiteerisid kirjutades mälu järgi, kontrollimata (ja nüüd, kontrollinud, küsivad minult, mida tuleks ette võtta), et pärisnimi ongi kogemata valesti kirjutatud või et poolakale on ungari või venelannale poola nimi pandud teadmatusest, et lauseehitus lonkabki kahte jalga (ja paluvad selle korda teha)!
Muidugi on tõlkija autori teenistuses, aga autor on luust ja lihast inimene, ja kuigi tekstid hakkavad pärast raamatu ilmumist elama omaette elu, ei ole tõlkija tavaline lugeja, vaid tal peab olema õigus (ja tahe) köögipoolele piiluda. Selleks peangi hädavajalikuks autoriga suhtlemist, isegi siis, kui olen 99% kindel, et olen õigesti aru saanud. Nii saab vältida seda, et suurtes sünnitusvaludes ja pead murdes ilmale toodud tõlge rajaneb lihtlabasel arusaamatusel või trükiveal. Iseäranis peab see paika heebrea keele puhul, kus täishäälikuid ei märgita ning ühel ja samal sõnal võib kirjapildis olla kaks risti vastupidist tähendust, mis enamasti selguvad kontekstist, kuid kujundlike ja kergelt nihestatud tekstide puhul, nagu Etgar Keretil, mitte alati.
Originaale ja tõlkeid ju toimetatakse. Miks siis mitte kaasata tõlke valmimisse ja toimetamisse autor, kes on ju kõige autoriteetsem ja täpsem allikas, ja seda avameelselt, liigse pieteeditundeta? Kas keegi kujutab ette toimetajat, kes eelistab autori või tõlkijaga mitte suhelda?
Selles raamatus on üle saja joonealuse märkuse. Anne Lange on öelnud, et joonealused märkused on märgiks tõlkija läbikukkumisest. Tal on tuline õigus. Mulle aga tundub, et selles raamatus pole joonealused märkused hädavajalikud ega asenda ega vabanda läbikukkunud tõlget, vaid täiendavad tõlget mingil metatasandil, selgitavad ajaloolist, geograafilist ja kultuurikonteksti. Lisasin nad viimasel hetkel, kui tõlge oli juba valmis ja toimetatud. Tõlget võib vabalt lugeda ka ilma nende kommentaarideta.
3. Sissejuhatuses ütleb autor nii: „See on lugu asjadest. Ja lisaks jutuajamistest. See tähendab, sõnadest ja esemetest. Ja veel on see raamat minu emast, mistõttu tegu pole teab mis lõbusa raamatuga.“ Litooteslik „teab mis lõbus“ annab meile lugemiseks teatud häälestuse – teemad on keerulised (ühes Gazeta Wyborcza artiklis soovitab kriitik lausa, et lugege ja nutke), samas ei kao kerge iroonianoot tekstist vist peaaegu kunagi. Mulle tundub see hoiak tuttav mõnede juudi päritolu kirjanike ja filmitegijate loomingust – kui jäime ellu, siis tuleb elada. Samas oled saatesõnas kirjutanud, et autor on vägagi mures selle pärast, mis viimasel ajal Poola poliitikas toimub, lausa nii, et tunneb kergendust, et tema vanemad enam selle tunnistajaks pole. Miks nii?
Poolas on 2015. aastast saadik võimul ja seimis (parlamendi alamkojas) enamuses olnud parempoolne populistlik erakond Õigus ja Õiglus (Prawo i Sprawiedliwość, lühendatult PiS). Et aru saada, mida see tähendab, võib ette kujutada, et Eestis on juba kuuendat aastat EKRE-l enamus nii valitsuses kui ka riigikogus. Poola ühiskond on äärmiselt polariseerunud, täpselt pooleks. Aasta eest sai presidendivalimistel PiS-i kandidaat Andrzej Duda 51,03% ja liberaalse Kodanikuplatvormi (Platforma Obywatelska) kandidaat Rafał Trzaskowski 48,97% häältest.
PiS-i ajalookäsitlus, sh uued kooliõpikud, näitab poolakaid märtritena, ajaloo ohvritena, tagakiusatud ja vallutatud rahvana, kes ise pole kunagi toime pannud vähimaidki eksimusi. Poola rahvusluses on läbi ajaloo olnud antisemiitlikke elemente (jutud rikastest juudi poodnikest, ärimeestest ja liigkasuvõtjatest, kes olla kõik ekspluateerinud vaeseid poola talupoegi). Poolakaid hirmutatakse valimiskampaaniates juutidega, kes oma kunagist kinnisvara tagasi himustavat ja kavatsevat poolakad tänavale tõsta. Pärast Teist maailmasõda asusid paljud poolakad elama mõrvatud või põgenenud juutide kodudesse, kas omavoliliselt või seetõttu, et riik või kohalik omavalitsus andis neile sinna korteri. Nii mõnelgi Nõukogude Liitu põgenenud juudil õnnestus 1945. aastal koju tagasi jõuda, kuid pahatihti uued asunikud neid seal lahkelt vastu ei võtnud. Rohketes Poola väikelinnades moodustasid enne Teist maailmasõda juudid 90% elanikkonnast, kuid (väga väheste eranditega) puudub igasugune mälestusmärk.
10. juulil täitus 80 aastat päevast, mil poolakad mõrvasid Jedwabne linnas oma juutidest naabrid (eri allikate hinnangul mõrvati 600–900 juuti). Sellest sündmusest oli vaikitud kuni 2000. aastani, mil ilmus ajaloolase Jan Tomasz Grossi uurimus „Naabrid“ (Sąsiedzi). Intervjuudel põhineva teose „Meie Jedwabnest“ (My z Jedwabnego, 2004) autori, Gazeta Wyborcza ajakirjaniku Anna Bikonti hinnangul on praegu selle pogrommi eitajaid Poolas rohkem kui ligi 20 aastat tagasi, kuigi ka 60. aastapäeva tähistamisel panid paljud Jedwabne elanikud aknad kinni või nimelt valju muusika mängima.
Jedwabne loo motiivid on aimatavad Tadeusz Słobodzianeki paljudes riikides mängitud ja arvukate auhindadega pärjatud näidendis „Meie klass“ (Nasza klasa, 2008), mida mul on õnnestunud näha nii Varssavi Teatr na Wolis kui ka Peterburi Väikeses Draamateatris. Moskva Vahtangovi-nimeline teater peaks oma lavastust etendama järgmise aasta jaanuari lõpus Tallinnas. Näidendi tegelased on väikelinna ühe ja sama klassi õpilased, nii poolakad kui ka juudid, kelle elu ja suhteid näidatakse lapseeast (tegevus algab 1925. aastal) surmani. Sama teemat käsitleb Władysław Pasikowski film „Tagajärg“ (Pokłosie, 2014) vaimustava Maciej Stuhriga peaosas.
2018. aastal Poolas vastu võetud seadus läks väga kaugele, sest määratles kuriteona poolakatele mis tahes holokaustikuritegude omistamise. Iisraeli ja eelkõige Ameerika Ühendriikide survel soostus Poola siiski seadust muutma.
Poolas on paljude kohalike omavalitsuste volikogu vastu võtnud otsuse, mis kuulutab asjaomase piirkonna (valla või isegi vojevoodkonna) LGBT-ideoloogiast vabaks alaks (strefa wolna od ideologii LGBT). Juristid ja kohtunikud pole ühel nõul, kas selliste otsustega kaasneb õiguslikke tagajärgi, aga nii võib arvata küll – kui säärasest otsusest lähtutakse näiteks õpetajate ja vallaametnike teenistusse võtmisel või nendega teenistussuhte lõpetamisel.
Kui filmid ja seriaalid välja arvata, siis teeb Poola avalik-õiguslik ringhääling üksnes võimul oleva erakonna propagandat, kusjuures Venemaa riigitelevisiooni propaganda on selle kõrval oluliselt peenem, rafineeritum ja maitsekam. Poola riigikanalite programmide eesmärgiks on tumedatele massidele (ciemny lud) haamriga pähe lajatada (młotem w łeb). Õnneks on Poolas sõltumatuid erakanaleid.
Riigiteatrite juhtideks Poolas on määratud võimule lojaalsed tegelased. Nii näiteks ei õnnestunud ühel rahvusvaheliselt tunnustatuimal poola lavastajal Krystian Lupal Wrocławi Teatr Polskis, enne juhtkonna väljavahetamist parima trupiga draamateatris kogu Poolas, 2017. aastal välja tuua Franz Kafka allegoorilist „Protsessi“.
Soovitan lugeda Ida-Euroopale spetsialiseerunud ja üle 30 aasta Poolas elanud Anne Applebaumi esseed Twilight of Democracy (saadaval Eesti raamatukogudes ja -poodides), mis annab värske pilguga ülevaate populismist, praegusest poliitikast ja lähiajaloost nii Poolas, Suurbritannias kui ka USA-s.
Tuleme tagasi autori sõnaka ema juurde. Ma ise ei tee postkontoris skandaale nagu autori ema, aga leian, et põhjapanevates küsimustes on mul kohustus suu lahti teha. 20. septembril 2019 ilmus Sirbis teatriarvustus pealkirjaga „Nii õrn, nii kindel, muutmata“, mis sisaldas primitiivset, jõmlikku juudivastast plõksimist. Olen veendunud, et mitte ükski Lääne-Euroopa ajaleht poleks sellist lauset avaldanud, ei kultuuri- ega arvamusrubriigis, saati siis veel riiklik kultuurileht. On teatud väärtused, millest ei tohi taganeda, ja teatud latt, millest madalamale ei laskuta. Sirbi teatritoimetaja arvates oli kõik kõige paremas korras ja Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand lihtsalt ignoreeris mu pöördumist. Kui artiklist ja Sirbi reaktsioonist sõbradele-tuttavatele rääkisin, reageerisid nood üllatavalt leigelt ja ükskõikselt. Vägisi tuleb meelde Julien Benda prohvetlik teos „Haritlaste reetmine“ (La trahison des clercs, 1927).
Holokaust tundub järjest rohkematele inimestele sama kauge kui XVIII või XIX sajandi sõjad. Sellest tuleb rääkida. Vabadused ja väärtused on väga haprad. Kui kõik on vait, siis jääme nendest ruttu ja märkamatult ilma. Ka see sõnum on teose „Asjad, mida ma ära ei visanud“ ridade vahel kirjas.
