LR esitab kolm küsimust Marcel Schwobi raamatu „Kujuteldavad elud“ tõlkijale Malle Talvetile.
LR rõõmustas väga, kui võtsid vastu pakkumise ja väljakutse tõlkida ära Marcel Schwobi „Kujuteldavad elud“. Schwobi erudeeritud ja tihe tekst ning liikumine eri ajastute ja maade olustiku vahel nõuab väärilist tõlkijat. Schwobi nimi on eelkõige tuntud kirjandusgurmaanide seltskonnas. Jorge Luís Borges on öelnud: „Igas maailma paigas on Marcel Schwobi austajaid, kes moodustavad väikesi salaseltse.“ Mis sinu meelest on see, mis Schwobi loomingu võluvaks teeb?
Gurmaanidest ja salaseltsidest rääkides – selgub, et meiegi mail on Schwobil mõned kauaaegsed kummardajad, kes temast inspiratsiooni saanud. Mind intrigeeris omajagu see, et tema nimi käib läbi väga paljude tema kaasaegsete literaatide, kunstnike ja muusikute – näiteks mulle omal ajal väga oluliste autorite Paul Claudeli või Jules Renard’i – eluloost. Temast välja voolav ja seltskonda viljastav eruditsioon andis ilmselt impulsse paljudele, XIX-XX sajandi vahetuse prantsuse kultuuri kangas on tema värvilise niidi pisteid täis. Tema looming, nii kokkuvõttes kui ka iga lugu eraldi, mõjub „hargnevate teede aiana“, ja küllap võimalus ühelt poolt niidiotsa harutada ja teiselt poolt aiaradu pidi senitundmatutesse soppidesse sattuda ongi võluv.
„Biograafi kunst seisneb just nimelt valikutes. Ta ei pea muretsema tõe pärast; ta peab looma kaosest inimese jooned,“ ütleb Schwob raamatu eessõnas. Seesama valikute küsimus kehtib ju 100 % ka tõlkija töö puhul. Oled tõlkinud hulga suurepäraste autorite nõudlikke tekste. Mida ütleksid Schwobi tõlkimise kohta oma varasema kogemuse taustal? Milliseid valikuid pidi Schwobi tõlkides langetama? Mis olid seekord töö keerukused?
Kogu elu koosneb valikutest! Millisest teeotsast ära pöörata, millist niiti rohkem, millist vähem sikutada. Ma ütleksin, et üks suur valik oligi see, millal niidi sikutamine järele jätta ja anduda puhtale ekslemisele – kui palju ajada elulugudes taga „tõe“ jälgi, kui palju kahtlustada, et äkki ei olegi tegemist „lihtsalt“ poeetilise puhanguga, vaid kirja on pandud mingi väga konkreetne annaalides talletatud juhtum, mis oma sürreaalsuses ületab fantaasiad – kauges minevikus on ju kõike olnud! Jäljeküti töö on põnev, ja siinkohal tahaksin siiralt tänada kaaslast-jäljekütti, toimetajat Triinu Tamme ning antiigiaineliste lugude ülelugejat Anne Lille – tänu nende leidudele sai nii mõnigi kujund veel viimasel hetkel kindlama karkassi. Mõnedele leidudele ja niidiotstele viitan lugude järel tõlkija märkustes, aga tegin valiku neid sinna mitte liiga palju kuhjata, otsingumootorid aitavad huvilist edasi, ja tegelikult, ärgem unustagem! – on see siiski KIRJANDUS ja LOOMING.
Raamatus leidub kakskümmend kolm miniatuurset elulugu, igaüks paar-kolm lehekülge, vaatluse alla on tegelased antiikfilosoofidest XIX sajandi kurikaelteni, teada-tuntud kuulsustest väljamõeldud isikuteni, ühesõnaga, seltskond on kirev. Kas mõni lugu oli sulle endale südamelähedasem kui teine? Millised oleksid tõlkija lugemissoovitused?
Mind vaimustasid eelkõige lood, milles tajusin tegelastes erilist kirge, lausetes ja kujundites intriigi, ning elulugu kui kõrgeimat loomingut kõige selgemini: kujuteldav jumal Empedokles, vihkav luuletaja Cecco Angiolieri, loitsija Septima, süütaja Herostratos, ja pole parata, ka mõrtsukad, härrad Burke ja Hare – niivõrd veenev on nende kunstiline kujutamine, kogu kujuteldamatus õuduses.
