LR esitab kolm küsimust Vivant Denoni jutustuse „Ei mingit homset“ tõlkijale Malle Talvetile.
- Vivant Denoni erootilise jutustuse avaldamisplaan oli LR-il juba ammune. Asi toppas aga selle taga, et üksinda seda välja andes oleks raamat jäänud liiga õhuke, otsingud, et samast ajastust ja žanrist selle kõrvale midagi sobivat leida, ei kandnud aga ka vilja, nagu me sinuga koos erinevaid tekste lapates ja lugedes veendusime. Mis on „Ei mingis homses“ nii erilist, mis teeb temast „kirjandusliku pärli“, nagu sa oma saatesõnas igati õigustatult ütled?
Minu meelest on see tekst üks tore sulam hõrgust poeesiast ja mõnusast irooniast. Siin ei ole seda häirivat ja tüütavat otseütlemist, mida leidub ohtralt sama ajastu nendes nn filosoofilistes jutukestes, mida „loetakse ühe käega“. Denoni lugu võikski pigem võtta kui tillukest filigraanhõbedast rinnanõela stiiligurmaani ehtekarbis.
- Jutukese originaal on ilmunud 1812. aastal. Samast ajast pärit eestikeelset teksti lugedes kohtab igal sammul mõnd keelendit, mida enam ei kasutata, ortograafiast rääkimata. Prantsuse keele areng viimase kahesaja aasta jooksul on olnud vähem drastiline, oletan, et mitte keele arhailisus polnud see, mis tõlkimisel väljakutset pakkus?
Jah, pigem andsid nuputamist autori napp lause ja vihjeline, kujuteldavate punktiiridega jutustamisviis. Nimetan ka ära, et teksti vanem, esimene versioon aastast 1777 on ehk lihtsaminigi mõistetav, tunnete ja stseenide üleminekud on selgemini seostatud, kirjeldustes on suunavaid epiteete; hilisemas versioonis on aga rohkem jäetud lugeja – ja tõlkija – ettekujutusvõime ning fantaasia hooleks.
- Oled suur muusikaarmastaja ja hea tundja. Kas oli sul mõni kindel muusikapala või helilooja, keda Denoni tõlkimise ajal kuulasid? Kas oleks sul soovitus, mida kuulata „Ei mingit homset“ lugemise taustaks?
Mind huvitas tegelikult väga, mis ooper see võis olla, mille ajal lugu käima läheb. Seal on ju tore läbinägelik lause: „Ooper algab, olgu ma tasa, nüüd kuulatakse, või tehakse nägu, et kuulatakse“. Eks ooperimaja oligi eelkõige seltskondliku läbikäimise koht, muusika saatel. Vaatasin järele: 1770ndatel toodi Pariisi ooperis lavale mitu Glucki ooperit, nende hulgas ka imekaunite tundlike meloodiatega „Orfeus“. Seda soovitan küll soojalt. Samas sisu poolest – kavaldamine, salatsemine, petmine, kellekski teiseks kehastumine – sobiksid hästi kõik 17.-18. sajandil tavalised, praegu jantlikuna tunduva libretoga lavateosed, Cimarosast Mozartini. Kui aga tahta luua sumedat ja veidi mõistatuslikku atmosfääri, siis võiks kuulata (küll veidi varasemast ajajärgust pärit) Rameau klavessiinipalu. Ja kujutleda sinna juurde kuuvalgust, lossitrepi jalamil loksuvaid jõelaineid, muruplatside lõhnavat hämarust…
