LR esitab kolm küsimust Natsume Sōseki romaani „Noorsand“ tõlkijale Maarja Jaanitsale.
Mis on „Noorsand“ ja kes on noorsand? Kas sellel sõnal on jaapani keeles veel mingeid lisanüansse?
Botchan tähendabki noort isandat, selles mõttes on pealkiri „Noorsand“ täiesti otsetõlge. Samas tähendab botchan jaapani keeles ka sellist pisut hellikut ja reaalsusega mitte väga hästi kontaktis olevat inimest, keda siis muigamisi noorsandiks või härrakeseks hüütakse. Vana teenijanna Kiyo jaoks, kes raamatu peategelasele ühtlasi ka tingimusteta armastava ema või vanaema rolli täidab, on Noorsand sõna otseses mõttes noor isand, majaperemehe poeg. Töökaaslaste suus võtab see aga pilkamisi kokku Noorsandi järsu, tormaka, mitte just kõige läbinägelikuma ja väga kangekaelselt ning üksnes omaenese tõekspidamisi järgiva käitumise või siis õigemini selle, kuidas see nende jaoks väljast vaadates tundub, sest lugeja hakkab suure tõenäosusega loo edenedes Noorsandile üha enam tema puudusi andestama ning tema „bambusena sirgjoonelist“ loomust hindama.
Jaapani keelest tõlkimine on tõepoolest peen kunst. Lause struktuur on eesti keelega võrreldes teine ja kultuurilooline taust – eriti üle saja aasta tagasi ilmunud raamatu puhul – meie omast vägagi erinev. Mäletan näiteks meie põnevat arutelu koos sinu ja Alari Allikuga saunaukse küsimuses, et kuidas ikkagi on võimalik onsen’i basseiniruumi piiluda, milles lõpuks õnnestus selgus saada tänu pildile. Mis sa ise tooksid välja peamiste jaapani keelest tõlkimise peamiste keerukustena?
Jah, keelestruktuuri puhul on esimene lihtlabane raskus kasvõi selles, et tuleb õppida vahel ka lausest kui pühast ja puutumatust tervikust sammuke tagasi astuma – jaapani keele kirjavahemärkide kasutus on lihtsalt mõnevõrra vabam või teistsugune ja vahel ei saa näiteks mingit pikemat osalausete jada eesti keeles päris samamoodi üksteise otsa lükkida, teine kord aga ei tööta üksikud lühikesed repliigid eesti keeles sellisel kujul jne. Ka otsekõnega annab kohati pead murda – jaapani keeles on olemas kenasti markeeritud otsekõne, nagu jutumärgid meie kirjapildis, aga on ka sidesõna „to“ abil kellegi kõne markeerimist, mida võib eesti keeles edasi anda kui „see ja see ütles, et seda ja seda“, aga kui sellist vormi palju ühte lausesse kuhjub, siis see jällegi ei tööta ning parem on ka seda juba jutumärkides otsekõnena edasi anda, liiatigi, kui see originaalis pigem tsitaadi kui ümberütlemise kujul kirja on pandud. Ja kui otsekõnest veel rääkida, siis dialoogides võib olla keerukas tõlkida ka jaapani kultuurile omaseid viisakusväljendeid, eks neid tuleb siis kuidagi ümber öelda. Samuti kujutab igasugune murdekeel endast üht suurt peamurdmist ja väljakutset – see pole muidugi ainult jaapani keelest tõlkimise puhul nii, eesti keeles kipub igasugune murdelisus ju automaatselt harimatu maainimese kuvandit tekitama, „Noorsandi“ raamatus ja Jaapanis üldse on kohalikud murded lihtsalt paikkondliku identiteedi osa. Ja kui külalastest õpilaste puhul võiks murdekeelt veel harimata maaka kõnepruugina tõlgendada, siis näiteks Noorsandile pansionikohta pakkuv vanadaam on väärika ja pika ajalooga samuraide klassi kuulunud perekonna järeltulija ja ikkagi linnaproua, kelle puhul kujutlus rätiga talunaisest oleks üsna ekslik. Nõnda siis sai üritatud veidi rafineeritumale ja linnaproualikumale lausestusele ja sõnavarale näpuotsaga markeerivat murdelisust lisada.
Lisaks keelele või siis sellega lahutamatult seotud on tõepoolest peamurdmiskohaks kultuurilised erinevused, alustades argielu ja kõige tavalisemate tarbeesemetega, nagu näiteks seesama onsen’i ukseava, mis väga praktilistel põhjustel on hästi madal, nii et sealt end üsna maadligi surudes peab läbi pugema, sest soe õhk tõuseb ju üles ja seda head kraami on parem võimalikult vähe välja lasta, ja lõpetades erinevate asjade ja tegevuste tähenduslikkusega. Näiteks istumisjärg laua ääres – etikett näeb ette, et kõige tähtsam nina on laua nn kõrgemas otsas ja kõige nooremad või madalama staatusega inimesed laua kõige madalamas otsas.
„Noorsand“ on sinu esimene raamatuna ilmunud tõlge jaapani keelest ja see oli ka sinu „sellitöö“. Räägi palun sellest veidi lähemalt.
„Sellitöö“ tähendas seda, et tõlge valmis „meister“ Alari Alliku juhendamisel. Võiks öelda, et algaja tõlkija jaoks on tegu peaaegu et unelmate võimalusega, kus keegi targem ja kogenum tõlkimisega lahutamatult seotud kõhkluste ja valikute rägastikus teed näitab ja kaasa rühib. Meie koostöö praktiline pool käis nii, et mina pusisin midagi valmis ja siis sain tagasiside kommentaaride ja kohenduste ja soovitustega, kuidas tõlge võimalikult täpseks, ent samas eesti keeles iseseisvalt toimivaks ning sujuvaks tekstiks muuta, ja eks siis pusisin jälle edasi ja sain jälle uue tagasiside. „Meister“ sai nii minu kui tekstiga ikka üksjagu tööd teha ja nii on kohe imelik ainult enda nime tõlkijana kaanel näha. Õppisin muidugi tohutult, võib-olla ehk olulisim oligi see, kuidas leida tasakaalu originaali sõnastuse ja lausestuse ning päriselt eestikeelse teksti vahel. Sain julgust, kuidas vajadusel sõna-sõnalisest tõlkest julgelt kaugemale astuda ning samas ka meeldetuletust, et sellise kauge aja ja võõra koha puhul tuleb katsuda ka pealtnäha selgeid asju võimalikult palju üle kontrollida, et kuidas üks või teine asi toonases kontekstis ikkagi välja võis näha. Siinkohal veel kord suur suur tänu Alarile ja toimetaja Triinu Tammele, kes justkui võluväel märkas ära ning aitas siledaks tõmmata kõik enda pilgule nähtamatud ebakõlad ja konarused, logisevast keelest rääkimata, ning loomulikult olen tänulik ka „Meister-selli“ programmi eest üldisemalt, et selline võimalus üldse olemas on!
„Noorsand“ ise on humoorikas võtmes satiir või ühiskonnakriitika, mis on samas ka muhe kooliromaan. Sōseki pidas oluliseks, et kirjandus peab lisaks selles sisalduvale sõnumile või õpetlikkusele olema ka lugeja jaoks haarav, sest mis kasu on sügavamast sisust, kui seda ei loeta. Raamatu esimene osa tutvustab lugejale, milline tegelane on Noorsand: tormakas, kangekaelne, paindumatu, aga samas väga otsekohene ja aus, ning vankumatult truu isiklikule arusaamale õigest ja valest. Esmalt võib tema järsk ja rohmakas käitumine tunduda suisa ebameeldiv, kuid loo edenedes muutuvad Noorsandi ühiskondlikus mõttes naiivne sirgjoonelisus ja õiglustunne üha sümpaatsemaks, isegi kui on selge, et päriselt maailma muuta nii siiski ei õnnestu.
„Noorsand“ on ühtlasi autobiograafiline jutustus, kus nii tegevuspaiga kui koolielu õhustiku loomisel on Sōseki võtnud aluseks isikliku kogemuse inglise keele õpetajana Matsuyama põhikoolis aastal 1895, ja ka Sōseki kaotas nt oma ema haigusele üsna noores heas. Autor ise oli loomulikult see romaanis kujutatud kõrgelt haritud kirjanduse bakalaureus, kes kirjutas nii haikusid kui hiina luulet, tegeles tušimaaliga, luges kahtlemata ka Keisririigi Kirjanduse ajakirja – kõik asjad, mida mitte just kõige helgema peaga ning kui nii võib öelda, siis mõnevõrra jõmmiliku meelelaadiga Noorsand koomiliselt naeruvääristab. Nõnda käib naljaheitmine muu hulgas ja hea tooni kohaselt ikka ka autori enda suguste intellektuaalide üle.
Kuid lõpuks jääb ikkagi kõlama ka lõhe möödunud ajastu väärtuste – lojaalsus, ausõna, truudus isiklikust kasust kõrgematele väärtustele – ning moodsa aja mitmepalgelisus, näilisuse olulisus ja omakasupüüdmine. Eks see lõhe on vast ka aegade- ja kultuurideülene ning haakub hästi ka meie aja ja oluga praegu siin. Räägitakse ju kah väärtuskriisist ühiskonnas ning eks ole erinev ka see, milline on nägemus heast ühiskonnast ja kuidas asi tegelikult välja kukub või välja kukkunud on. Siinkohal poleks vast paha, kui me kõik Noorsandist selles mõttes eeskuju võtaksime, et katsuks võimalikult palju ikka selle poole hoida, mille ise usume hea olevat.
