LR esitab kolm küsimust Ingeborg Bachmanni „Kolmekümnenda aasta“ tõlkijale Liisi Rünklale.
Miks just Bachmann? Kuidas jõudsid Bachmanni tõlkimiseni?
Umbes pool aastat pärast seda, kui Loomingu Raamatukogus oli ilmunud mu esimene tõlge, Robert Walseri „Õed-vennad Tannerid“, sattusime Marju Lepajõega saksakeelsest kirjandusest rääkima. Tema arvaski, et Ingeborg Bachmanni „Kolmekümnes aasta“ võiks tingimata eesti keeles olemas olla. Et ta seda just Walseri tõlkijale soovitas, tundus algul õige ootamatu, kaht erinevama stiiliga kirjutajat oleks nagu raske leida. Aga tõlkimise käigus selgus ajapikku, et neis on midagi tuumselt sarnast tõepoolest. Vahest võiks seda kirjeldada teatud sügaval pesitseva vankumatult lootusrikka vaate kaudu inimesele, kõige realistliku tähelepanu kiuste ühiselu süsteemsetele jõledustele.
Üks tuntud tõlkija küsis, et kes see hull on, kes Bachmanni „Kolmekümnenda aasta“ tõlkimise ette võttis. Kas oli siis hull tõlkida? Milles need hullused seisnesid?
„Kolmekümnes aasta“ on luuletaja proosa. Ja seda ajast kui luule ise oli veel midagi hoopis muud, kui ta praegu on. Kui praegu kasutavad kõige mõjusamad luuletajad pigem vägagi argiselähedast keelt, vaid palju pingsama tähelepanuga kui argikõnes kombeks, siis Bachmanni ajal oli luule ikkagi veel puha haldjakeel, täiesti teine maailm. See on muidugi ka üks põhjusi, miks ta oma kolmekümnenda eluaasta paiku proosa kirjutamise poole pööras – ta otsis häält, mida lugeja kohe lauluks või pildiks ei taandaks, mis oma kõlailuga ei uinutaks, milles tema ühiskonnakriitiline mõte selgemini mõjule pääseks. Pingsa lausumisega proosa tõlkijal ei ole õieti ei luuletõlkija ega proosatõlkija vabadusi, tuleb ju hoida rütmi ja argise moega kommunikatiivsust ühtaegu – tekst võiks välja näha nagu ohutu jutuke, aga mõjuda samal ajal mõnevõrra alaläviselt natuke ka nagu muusika, kõigutada lugejat korraga nii diskursiivsel kui aistilisel pinnal. Ja nii keerukas ülesanne on tõlkijale muidugi eriti seikluslik.
Bachmann kirjutas 1950.–1960. aastate Kesk-Euroopa ühiskondlikus kontekstis. Kas ja kuidas suhestub tema kirjutatu praeguse ajaga? Milles seisneb tema aktuaalsus tänases Eestis?
Maailm muutub muidugi lakkamatult, aga mõned põhilised probleemid tunduvad kummatigi väga püsivad olevat. Alati on kusagil sõda ja kellegi vabade valikute lehvik kahaneb õige ahtaks. Alati on inimesi, kes iseendaga pahuksisse satuvad ja oma kibeduse ümbritsevale välja valavad, võimatu on inimeste hulgas liikuda haavata saamata, ja ometi ei tahaks nagu keegi ju täiesti omaette jääda. Bachmann tegeleb inimese ja ühiskonna, lapse ja vanema, naise ja mehe, mõtte ja tunde suhete ajatute küsimustega ja on sedakaudu aktuaalne õieti igal ajal. Tekstide vorm võib muidugi siin praegu mõnevõrra võõristust tekitada, mis annab ehk märku muu hulgas sellestki, et kirjutav naine ei ole enam midagi niivõrd haruldast, et tal oma häält õieti nagu ei olekski – enam ei pruugi tal end tingimata keerukatest mängudest kokku panna. Bachmanni tekstid ei ole vahel labürindi moega ju mitte ainult mängulustist – nii mõndagi, mida praegu saab lihtsalt öelda, sest meil on juba keel, ei ole mitte alati nõnda saanud. Ja vaimsed rännakud mineviku tajuilmadesse on ikka toeks, kui end oma praeguste probleemide puntras kuidagi ummuksis tunneme. Teine inimene on alati avarus, eriti veel taoline mitte pelutavalt kauge, aga selgelt erinev teine.
