LR esitab kolm küsimust Hella Haasse jutustuse „Uruq“ tõlkijale Kerti Tergemile.
„Uruq“ ilmus Hollandis 1948. aastal raamatunädala kingitusena. Mis asi on boekenweekgeschenk?
Milline ilus sõna, kas pole!? Hollandi keel on selle poolest tore, et nagu eesti keeleski, lokkab liitsõnamoodustus ja sõnad sisaldavad topeltvokaale. Boekenweekgeschenk on otsetõlkes „raamatunädalakingitus“. Hollandi kirjandusele keskenduvat raamatunädalat peetakse Hollandis igal kevadel juba alates 1932. aastast. Kümme päeva kestva festivalinädala avapauk on raamatuball, kuhu kogunevad kirjanikud ja kirjastajad. Balli peakülaliseks on autor, kellelt on tellitud proosateos, mille saab raamatupoest tasuta kaasa sel nädalal teatud summa eest ostetud hollandikeelse(te) raamatu(te)ga. Raamatunädala viimasel pühapäeval saab seda kingitusraamatut ette näidates näiteks rongis tasuta sõita. Raamatule on ette antud maht: 29 000 sõna. Seega, nagu Loomingu Raamatukogu üllitisedki, mahub see kenasti postkasti. Kirjanikud ja kirjandushuvilised hoiavad igal aastal hinge kinni, et kellelt seekord raamat tellitakse – see on omamoodi auasi. Hella S. Haasse on ainus Hollandi kirjanik, kelle sulest on raamatunädala kingitusraamat ilmunud kolmel korral: 1948., 1959. ja 1994. aastal.
Sinu tõlkes on palju olmelisi ja kultuurilisi mõisteid selgitavaid joonealuseid märkusi. Kuidas on lugu originaaliga, kas hollandlased saavad kõigist selles raamatus esinenud sundakeelsetest sõnadest niisamagi aru?
Õigem oleks vist öelda, et need on maakeelsed sõnad või siis kohalik kõnepruuk, mis on kujunenud mitme keele ja kultuuri kokkupuutel. Valdav osa neist on tõesti sunda või malai päritolu, aga ilmselgelt on neis ka hollandi münti. Raamatu tegevus toimub sadakond aastat tagasi Jaava saarel, ja nagu ma ka tõlke järelsõnas kirjutan, on Indoneesia olnud ligemale 400 aastat Hollandi mõjusfääris; Holland kustutab praegu oma süümevõlga finantsabiga. Sajandite jooksul on Indoneesiast Hollandisse toodud ja tulnud nii palju inimesi ja segatud nii palju verd, et see peab olema mõjutanud ka mõlema maa kultuuri ja leksikat. Haasse pikib võõrapäraseid sõnu oma teksti kohaliku koloriidi ja „teistsugususe“ rõhutamiseks, eeldades hollandi lugejalt nende tähenduse ülesnoppimist konteksti abil. Koos detailirohkete looduskirjeldustega tekitab see tõepoolest omapärase fluidumi, sest Jaaval sündinud ja üles kasvanud autori sõnul on sealne maastik tema hingemaastik. Algupärand, millest mina tõlkisin, ei sisaldanud võõraste sõnade eristamiseks isegi mitte kursiivkirja, tõlked teistesse keeltesse on siiski pidanud vajalikuks sõnu ja mõisteid seletada. Mitmeid selles raamatus kirjeldatud asju on kohalikku eluolu tundmata suhteliselt raske ette kujutada ja edasi anda, aga kuna mulle meeldib käia n-ö välitöödel, siis sõitsin tõlke valmides Jaavale kõike ka oma silmaga kaema ja käega katsuma. Suhtlesin kohalikega ja päris palju tähendusi avanes, et miks on autor mõnda asja just niimoodi väljendanud, nagu ta seda oma raamatus teeb.
Ja lõpuks traditsiooniline küsimus: mis on praegu Su töölaual?
Tahaksin öelda, et suurema segaduse olen suutnud oma töölaualt likvideerida ja jätkan kaht pooleliolevat tõlget hollandi keelest. Üks on flaami autori noorteromaan armastusest, mida me ei mõista. Teine on hollandi klassiku F. Bordewijki romaan, mille üheks tegelaseks on 1920. aastate Rotterdam, mida kahjuks enam alles ei ole, sest Teises maailmasõjas purustati linnasüda pea täielikult. Raamat kannab pealkirja „Karakter“ ja sellel põhineb 1997. aastal võõrkeelse filmi Oscari saanud linateos, mis oli kunagi minu esimene subtiitritõlge ETV ekraanil. Nii et püsin kahel jalal klassika- ja nostalgialainel.
Tõlkija välitöödel
Prambanani templikompleks, Jaava
