LR esitab kolm küsimust Willem Frederik Hermansi jutustuse „Hoitud maja“ tõlkijale Kerti Tergemile.
1. Miks Hermans, miks „Hoitud maja“?
Loomingu Raamatukogu enam kui 1600 väljaande seas on seni ilmunud kõigest viis hollandi keelest tõlgitud raamatut, peatoimetaja Triinu Tamme mahitusel üritasime seda lünka täita. Otsisin mitu aastat sobivat teost, tahtsin pakkuda autorit, keda ei ole varem eesti keelde tõlgitud. Kaks muhedalt eneseiroonilist vanameistrit, keda esimeses ringis välja käisin, osutusid LR-i jaoks liiga seksikaks. Siis pöördus mõte Hermansi poole, keda olen varem tõlkinud ja kes on oma isepäisuses ning isepärasuses minu ammune suur lemmik. „Hoitud maja“ sobis formaadilt ideaalselt, jäi isegi liiga kõhnukeseks, mistõttu LR tellis mult mahukama, ajastu ja raamatu tausta avava järelsõna. Sellest sai alguse niisugune lõbusõit nagu lunapargi karussellil, kus sa vaheldumisi öögid ja röögid, puhtast lõbust muidugimõista. WFH oli nimelt eluaeg kogu Hollandil pinnuks silmas, kõigele lisaks keelas ta pärast tema meelest ebaõnnestunud prantsuse tõlget oma teoste tõlkimise igaveseks ajaks ära. Tema advokaadist poeg ja pärija lasi hakatuseks kontrollida, kas eesti tõlge on ikka hea. Selles ei ole iseenesest midagi ebatavalist, kuigi pärast enam kui 20-aastast tööd tõlkijana võib see tunduda üllatav. Ka järelsõna taheti lugeda, nii et see tuli kirjutada kahes keeles, et pärijad sellest aru saaksid. Järelsõna andsid nad analüüsida Hermansi Instituudile, kelle käes on tõe ja õiguse monopol. Pärast ärevale meilivahetusele järgnenud ligemale tunniajalist tulist telefonivestlust instituudi juhatajaga otsustasin kodurahu huvides kapituleeruda ja nõnda on kirjanduseluline pool raamatu järelsõnast välja jäetud. Disclaimer: tühi lehekülg järelsõnas on viide Wittgensteinile, mitte ninanips tsensorile. Sellest juhtumist võiks kirjutada terve följetoni, loodetavasti saab esimest poolt saatesõnast lugeda mõnest teisest kultuuriväljaandest. Kogu juhtum on aga vägagi hermanslik ja omamoodi lõbustas see mind üksjagu. Selle raamatu valmimisel kaotasid kindlasti närvirakke nii LR-i toimetus kui ka Hollandi kirjastaja, aga loodetavasti kompenseerib seda lugemiselamus, mida see pealtnäha kribal, ent sisult tummine teos pakub. Kange tubakas, nagu Mati Sirkel tabavalt ütles.
2. Kuidas minajutustaja hääl sinu peas kõlama hakkas?
Hermansi lause sobib hästi minu südame rütmiga. Tema huumor on mõru ja väga tõsiselt teda võtta ei saa, sest muidu hakkab paranoia külge ja pimekambrist välja ei pääsegi. Ometi ei ole tema raamatute minajutustaja peas või nahas olla tülgastav, nagu näiteks Herman Kochi või Marieke Lucas Rijneveldi puhul. WFH minategelased on enamasti teravmeelsed, olgugi misantroopsed ja sarkastilised. Hermans sorgib inimese hinges ajukirurgi vahenditega ja kougib sealt välja kõiksugu üllatavat kraami. Suu tuli tõlkides ajada iroonilisele muigele, siis tuli minajutustaja hääl paremini välja.
3. Kes ja mis järgmisena?
Olen praegu klassika lainel – naudin kirjandust, millel on klassi ja mis ei veiderda oma sisu ega vormiga. Tõlkija on kultuurimisjonär: tahan tuua eesti lugeja lauale hollandi kirjanduse alustekste, sest nii palju häid hollandi autoreid on eestlastele täiesti tundmata. Mul on käsil Haasse, Wolkers ja Bordewijk, keda tahan Eesti kirjastustele pakkuda. Ja et meel selle tööga väga raskeks ei läheks, siis ka paar flaami lasteraamatut.
