LR esitab kolm küsimust Jari Järvelä romaani “Kahele poole koske” tõlkijale Kadri Jaanitsale.
Oled järelsõnas Jari Järvelät nimetanud üheks tähelepandavamaks autoriks soome nüüdiskirjanduses. Mille poolest tasub teda tähele panna?
Sellele polegi nii lihtne vastata, sest häid kirjanikke on Soomes rohkem, kui väikse rahva kohta arvata oskaks. Minu jaoks muudab Järvelä tähelepanuväärseks tema viis maailma näha, oskus astuda enda omadest õige erinevatesse kingadesse ja teha seda usutavalt, lõhkuda müüte ning käsitleda ka raskeid teemasid muigega suunurgas. Järveläst on kujunemas teistsuguste ja kõrvalejäetute nimel kõneleja ning ma loodan, et ta samal rajal ka jätkab. Lisaks oskab ta hästi jutustada ning tema lood on põnevad ja see on ju lugeja seisukohast samuti väga tähtis.
Jari Järvelä huumor on võrreldav soomlasi juba aastaid naerutava vana toriseja tegelaskuju looja Tuomas Kyrö omaga, ent ometi erinev. Mõlemal on oma selgesti äratuntav käekiri. Kui Kyrö huumor üdini soomlaslik ning põhineb ehk rohkem karakteritel ja realistlikel tähelepanekutel maailmast, siis Järvelä oma kasvab pigem välja üldinimlikust naljasoonest, on iroonilisem ja lähtub sageli olukorra koomikast. Nii jõuangi tagasi juba järelsõnas mainitud oskuse juurde kujutada korraga traagilist ja koomilist. Pole vist palju neid, kes suudaksid ühte raamatusse kokku panna sõja, lapsed ja huumori sel moel, et lugeja tajuks täiel määral sõja õudu, aga saaks ometi sinna juurde aeg-ajalt muiata.
Sedavõrd viljakal kirjanikul (17 romaani, 5 novellikogu jm) ei ole kõik teosed mõistagi võrdselt tugevad, ent minu arvates on Järvelä looming pidevalt teel heast veel paremaks ja tahaksin sellel ka edaspidi silma peal hoida, seda enam, et kaks seni eesti keeles ilmunud romaani (lisaks „Kahele poole koske“ ka „Aino A.“, Vesta, 2023, tlk Kai Aareleid) on lugejate poolt kiidusõnadega vastu võetud.
Kuidas leidsid jutustaja Jari ja teiste raamatu tegelaste hääle? Oled Sirbile antud intervjuus öelnud, et näiteks ühe Katja Kettu romaani tegelased hakkasid ise kõnelema, nagu nad seda raamatus teevad.
Eks nad hakkavadki ise kõnelema. Peab laskma tekstil end juhtida, tõlkima seda, mis kirjas, arvestama autori stiili, ajastut ning kõike muud, mis teksti ja tähendusega kaasas käib, ümber kehastuma selleks, kes parasjagu sõna saab. Tõlkimine on ses osas võrreldav näitleja tööga, et mõni roll ehk tekst lihtsalt istub paremini, hakkab otsekui ise tõlkes tööle ja kõik tundub loomulik. Järvelä stiil mulle tõepoolest istus.
Püüan igast raamatust leida mingi dominandi, midagi, mis esile tõuseb, on teksti seisukohast eriti oluline ega tohi tõlkes kaotsi minna. Dominante võib olla ka mitu. Kui Kettu „Ämmaemandas“ tõusis esile murre ja lugulauluna kõlav võimas naisehääl, siis Järvelä suguvõsalugude tõlkimisel oli oluline edasi anda seda, et need on nähtud ja jutustatud lapse silmade ja suuga. Lause ja sõnastus ei tohtinud olla liiga keerulised, ent suuri sõnu ei pidanud iga hinna eest vältima, sest jutustaja on terane poiss ja loeb palju. Terviku kujundamisel seadsin eesmärgiks olla lapselik, aga mitte lapsik ning arvestada, et tegelikult on teksti siiski kirjutanud täiskasvanud inimene ja vilunud kirjanik.
Natuke oli seejuures abi oma lapsepõlve peale mõtlemisest. Võtsin näiteks kasutusele kaks kõnekeelset sõna, mida ise lapsena kasutasin: lühkarid ja kummarid. Ühtlasi püüdsin meenutada, kuidas maailm madalamalt välja näeb või mis tunne oli täiskasvanute jutte pealt kuulata ja kas sõjast ka räägiti. Eriti vist ei räägitud, mäletan ainult seda, kuidas ma ükskord vanaisa palusin, et ta jutustaks sõjast. Vanaisa ütles: „Sõda on üks hirmus, hirmus asi.“ Sellega on kõige olulisem öeldud, aga toona olin natuke pettunud, et kas see ongi kõik, sest nõukogude lastekirjanduses kujutati sõda ju nii põneva ja seikluslikuna. Ilmselgelt teadis raamatu Jari sõja tegelikkusest rohkem kui mina toona.
Mis on töölaual praegu?
Suveks õnnestus laud lagedaks lüüa. Nüüd olen alustanud nokitsemist Jenni Haukio raamatuga, mis räägib tema aastatest Soome presidendi Sauli Niinistö kõrval, sellest nähtavast ja nähtamatust tööst, mida presidendi abikaasa ligi üksteist aastat teinud on.
Toimetaja käest ootan tagasisidet kahe ekstra vahva lasteraamatu tõlgetele. Üks on Eestis elava soomekeelse kirjaniku Ville Hytöse absurdimaiguliste lugude kimp Hampampami fantaasiamaalt. Raamat pole pikk, aga vaeva nägin sellega kõvasti, sest lisaks poeetilisele keelele on autor ses iseenesest proosatekstis kasutanud läbivalt nii alg-, lõpp- kui siseriimi ja ilmselt tahab tervik veel silumist. Koos Marja-Liisa Platsi illustratsioonidega tuleb sellest kindlasti võrratu teos.
Teise raamatuga saab täiendust Kaisa Happose ja Anne Vasko sari karupoeg Urrast. Seegi on olnud hingelähedane tõlge oma metsaelu piltide ja filosoofiliste puäntidega, mis ulatuvad sügavamale, kui pealt paistab.
