LR esitab kolm küsimust Teffi „Mälestusi Leninist ja Rasputinist“ tõlkijale Ilona Martsonile.
XX sajandi algusest ei ole just palju naishumoriste teada, nii et kuidas leidsid sellise harulduse nagu Teffi?
Naishumoriste ongi kirjanduses alati vähe – ka nüüd, XXI sajandi alguses on neid vähe. Ma ei mõtle siin näitlejaid ja esitajaid, ma pean silmas neid, kes ise naljakalt kirjutada mõistavad. See on omaette anne ja mitte igale naissoost kirjanikule pole seda antud.
Aga Teffi nimi oli mulle silma jäänud ammu, enamasti, tõsi küll, mainiti teda rubriigis „ja teisi kirjanikke“. Väga palju aastaid oligi ainult nimi – Teffi oli oma kodumaal unustatud, elas ta ju emigratsioonis. Teffi loomingu „tagasitulek“ leidis Venemaal aset möödunud sajandi kaheksakümnendate lõpus, kusagil seal perestroika-ajal. Aga ka siis jäi see teiste n-ö „gigantide“ varju, sest neid tagasitulijaid tookord ju muudkui tuli, ju siis uksest ja aknast. Ja meil siin Eestis sai vene kirjandusest tookord ikka siiber kah.
(Kahjuks mängis Teffi loomingule tema sugu ka karuteene – vene kirjastajad armastasid üheksakümnendatel ja ka uuel sajandil Teffi uustükkide kaantele toppida roosade kübaratega daamikesi ning see andis kohe alguses vale võtme tema mõistmisel. Tegelikult on Teffi ilukirjanduslik looming palju sügavam, kui mõne naistekalugeja arusaamisnivoo ulatuda võiks.)
Teffi jõudmine Eestisse lükkus edasi ajani, kui Jaan Kaplinski ükskord Marek Tammele soovitas välja anda tema mälestused. Marek hakkas sellest ideest kinni, leidis pärija üles. Varrak pakkus selle tõlkimist mulle. Ilmus raamat, mis saksa tõlke eeskujul sai pealkirjaks „Šampanja teetassidest“. Selle tekstiga töötades leidsin ma Kalamaja raamatukogust juba sellel sajandil Moskvas ilmunud Teffi kommenteeritud kaasaegse väljaande, kus olid avaldatud ka lühemad palad. Eriti köitsid mind tema mälestused Leninist. Pakkusin seda teost Loomingu Raamatukogule Lenini sajandaks surma-aastapäevaks (koos Rasputini mälestustega, sest muidu oleks vihik liiga õhuke), aga raamat ilmus mõni nüüd kuu varem. Samas – tühja kah, üks kuu ees või taga.
Kelle peale on pilk järgmisena pidama jäänud?
Ma ei saa tõlkida autorit, kellel huumorimeel täiesti puudub. Sellel aastal olen tegelenud taas Varlam Šalamovi seni tõlkimata lugudega platnoidest ja laagrivangidest. Need peaks kunagi ilmuma Postimehe kirjastuses. Šalamovi huumor on muidugi teisest puust kui Teffil, aga salvata mõistab seegi.
Teffi kirjutas oma päevakajalisi arvamusavaldusi värsivormis. Kuidas tundub, kas mõnes Eesti ajalehes võiks samasugune rubriik olla, kus päevasündmused ja -kangelased laulu sisse pannakse?
No kui leiduks mõni humorist, kellel oleks sama terav keel, siis miks mitte avaldada ka luuletusi? Tänapäeval kiputakse riimluulet pidama rohkem Tähekese ja lastekirjanduse pärusmaaks, aga tegelikult on näiteks nii mõnigi Ilmar Trulli luuletus Ekspressis ilmudes olnud vägagi päevakajaline ja vaimukas.
