LR esitab kolm küsimust Jelena Tšižova romaani „Naiste aeg“ tõlkijale Ilona Martsonile.
„Naiste ajas“ kõlab mitme naise hääl. Milliste keelejoonte abil oli autor nende erinevat iga ja tausta näidanud ning kuidas oli seda eesti keelde tuua?
Lühidalt vastates – lõbus oli. Keeruline muidugi ka, aga eeskätt lõbus.
On kuidagi sattunud nii, et kord tõlgin Peterburi autorit, kord Moskva oma. Harms, Kotšergin, Klimova, Teffi, Tšižova on Peterburi autorid; Ulitskaja, Jerofejev, Šalamov, Tolstoi, Oster on pigem moskvalased. Grammatika ja ka sõnad, mida nad kasutavad, on ju üldjoontes samad, aga kummagi linna ajalooliselt kujunenud eripära ja omanäolisus vajutab siiski nende loomingule oma pitseri.
Sama kehtib ka nende romaanide tegelaste kohta. „Naiste ajas“ kõneleb kolm põlvkonda: Piiteri memmed, kelle noorus jäi tsaariaega, on linnainimesed, ehkki vaid üks pärit n-ö intelligentide perest; siis ema, maalt pärit töölisnaine, ja lõpuks tütar, kelle „hääl“ on romaanis omakorda pooleks löödud – tumma lapse sisemonoloog ja tagasivaatava täiskavanu jutustus. Selleks et leida võti kõigi nende keelekasutuste juurde, üritasin kujutada ette nende eelnevat elu. Sama teed on käinud ka autor. Ta ei ole erinevaid keelepruuke teadlikult eristanud, kuid tegelaste dialoog erineb kirjakeelest originaalis siiski tuntavalt. Arvan, et kujutledes ennast sellesse aega – 20. sajandi viiekümnendate aastate lõppu ja kuuekümnendate algusesse –, üritas ta oma peas taasluua olukorra, mismoodi inimesed toona ühiskorteris omavahel kõnelesid.
Asja muudab keeruliseks, et romaan ise on kirja pandud nõnda, et mõnikord ei saa lugeja aru – ei peagi ilmselt kohe saama –, milline tegelane parasjagu räägib. Eriti need kolm memme, Glikeria, Ariadna ja Jevdokia, on nagu kolme peaga lohemadu, kusjuures kõik kolm pead patravad ühekorraga ja üsna ajuvaba teksti. Eesti tõlkes kõneleb Ariadna, kes on memmedest ainsana euroopaliku hariduse saanud, enam-vähem grammatiliselt korrektset kirjakeelt, samas kui kaks ülejäänut kõnelevad grammatiliselt vildakalt. Sama kehtib ka ema Antonina kohta. Üritasin kasutada neid keelevorme, mida eesti lugeja tajub lihtrahva keelena (vastu/vasta, praegu/praegast, ikkagi/ikkagist, aitäh/aitüma, vaeslaps/vaenelaps, perekonnanimi/perenimi). Kas see n-ö lihtrahvas tegelikult ka sedasi räägib või rääkis, on muidugi iseasi. Minu töö on luua lugeja jaoks illusioon, et rääkis. Või õigemini, et silmadega lugedes oleks võimalik tajuda tegelaste erinevaid hääli keelekasutuse kaudu.
Kõige lihtsam oli edasi anda lapse – tumma tüdruku sisemonoloogi. Tähekese toimetajana ma lapse keelekasutust enam-vähem tajun. Kõige keerulisem oli aga hoopis raamatu lõpp – Tuviraamatu lugu. Tegemist on ühe (õnneks kaasajastatud) versiooniga 15/16. sajandi vahetuse paiku sündinud vene vaimulikust rahvaluulest, mis tõmbab omal kombel küll romaani otsad kokku, kuid on kirjutatud hoopis teises, arhailises stiilis ning rütmistatud vabavärsina.
Üldinimliku loo kõrval pakub raamat üsna veenva pildi nõukogude tegelikkusest, mis võiks aidata tõrjuda igasugust nostalgiat laadis „Kõigil oli elu- ja töökoht ja leib maksis neliteist kopikat“. Samas võib juba praegu oletada, et tolle aja reaalid vajavad vähemalt nooremale lugejale selgitamist. „Kolõma juttude“ jaoks koostasid laagrileksika sõnaraamatu, mis on „Tõlkija hääl VIII“ vahendusel nüüd ka teistele abiks. Kuidas on praegu üldse lood tõlkija töövahenditega? Kui midagi oleks näiteks juurde vaja, siis mida?
Minu kui tõlkija peamiseks töövahendiks on Vene internet. Sealt leiab tõepoolest kõike! Hoopis keerulisem on leida sellele „kõigele“ aga eestikeelne vaste. Muidugi kasutan eeskätt EKI sõnaraamatuid – vene-eesti sõnastikku, sünonüümisõnastikku, ÕS-i, võõrsõnade leksikoni. Ütlen ausalt, töövahendid on head. Pigem on kartus, et need ära rikutakse. See, mis Sõnaveebi ümber toimub, annab sellisteks kahtlusteks kahjuks alust.
„Kolõma juttude“ minisõnastikku läks tarvis eeskätt iseendal, et Stalini-aegsete vangilaagrite keele eestindused silma ees seisaks. Ja siis ma mõtlesin, et milleks seda teadmist enesele hoida, las ka teised kasutavad, kui tahavad.
Nõukaaja reaalidega on teisiti. Venemaal on koostatud ja välja antud suured entsüklopeediad, mis ainult nendele ongi pühendatud. Iseasi, kas neid entsüklopeediaid tõlkimisel alati tarvis läheb – tarvis läheb ju iga kord vaid paari-kolme asja. „Naiste aeg“ on pealegi kirjutatud 21. sajandil ja selle sajandi lugejale. Sellepärast on kaasajal täiesti tundmatuid mineviku reaale raamatus mainitud suhteliselt vähe. Ainuke asi, mida ma tõepoolest autori käest uurisin, oli, kuidas nägi välja toona prügi äraviimise koht. Sest sõna „помойка“ tähendab nii prügiauku, prügihunnikut kui prügikasti. Eks ta siis kirjeldas, kuidas välja see paigake välja nägi.
Ja siis on raamatus juttu ka väga kummalisest jahu säilitamise viisist, mille kohta samuti uurisin. Siinkohal toon ära autori selgituse (kui keegi tahab suurtes kogustes jahu säilitada, võib järele proovida): „Selleks kasutatakse just raudnaelu, mitte terasnaelu. Jahu pannakse kolmeliitristesse klaaspurkidesse. Naelad tuleb tules kuumaks ajada ja vertikaalselt purki suruda. Pärast seda kaas kinni keerata. Sellisel juhul ei lähe sinna putukad sisse. Mul pole aimugi, kuidas see süsteem töötab, kuid minu vanaema tegi seda alati!“
Samas, nagu autor ka intervjuus rõhutab, ei ole „Naiste aeg“ ühiskorteri elust pajatav olmeromaan, vaid muinasjutt. Ka mulle tundub, et võti romaani lugemiseks on nimelt muinajuttude poeetikas. Praegu ilmus just Vladimir Proppi krestomaatilise käsitluse „Imemuinasjutu ajaloolised juured“ tõlge eesti keelde. Näib, et romaani „Naiste aeg“ juured võiks võrsuda just sealt.
Keeleteadlased on (siiski üsna) ettevaatlikult väitnud, et meestel ja naistel on erinev keelekasutus, eriti suulises kõnes. Kas oled seda tõlkides tähele pannud?
Eh, ei tea… Keelekasutus on muidugi igal autoril erinev, aga kas see on sellepärast, et üks on mees ja teine naine? Aga mida teha siis näiteks trans-inimestega, kas need kasutaks keelt siis veel kolmandat moodi või? Nojah… Arvan, et iga autori keel on individuaalne ja sõltub rohkem sellest, mis ajastul inimene sündis, kus rääkima õppis, millisid raamatuid luges, millises koolis käis, mida ta on läbi elanud jne. Ei saa öelda, et keelekasutuse puhul ei ole sooline kuuluvus tähtis, aga kõik muu lisandub ju veel sinna juurde.
