LR esitab kolm küsimust “D train. Roheline piinapink” autorile Ilja Prozorovile.
1. Millal ja kuidas hakkasite kirjutama? (Kui oskate öelda, siis ka miks.)
Esimese jutustuse kirjutasin 15aastaselt. See oli lühike lugu kalapüügist. Elasin siis Tallinna äärelinnas ja me käisime sõpradega tiigil kokresid püüdmas. Sellest kirjutasingi. Tahtsin saata jutustuse kalameeste ajakirjale, aga lõin araks, ei saatnud. Siis tuli kümme aastat pausi ja ma hakkasin uuesti kirjutama. Aga avaldamiseni oli veel pikk tee. Minu esimene jutustus ilmus väljaandes Müürileht kolm aastat tagasi. Toimetaja Maia Tammjärv märkas mind, andis mulle võimaluse ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Tema tõi mind eesti kirjandusse. Ma hakkasin kirjutama üksindusest, see aitas mul säilitada tervet mõistust. Nüüd, vastupidi, otsin üksindust, et kirjutada. Üksindusest on saanud minu eluviis.
Iga ilukirjanduslik tekst on unenägu. Pole tähtis, kas see on romaan, jutustus, poeem. See kõik on väljamõeldis, isegi kui on n-ö maha kirjutatud, nagu praegu öeldakse, tegelike sündmuste pealt. Unenägu algab alati erinevalt. Enamasti ei suuda me määratleda selle algust, seevastu faabula ja lõpu määratlemine on lihtne. Seepärast annab loovestmise algus kogu teose tonaalsuse, see on omalaadne kammertoon, mis tekib kas spontaanselt, ootamatult või luuakse seda kaua ja visalt. Kõige paremini on see õnnestunud Mihhail Lermontovil, Juri Kazakovil, Charles Bukowskil.
3. Mis on New Yorgis sellist, mis inimesi sinna tõmbab? Aga Teid?
New York on dantelik linn. Kui Dante oleks sattunud New Yorki, oleks ta seda kujutanud kümnenda, kõige hirmsama põrguringina. Samas on New York kõige vabam linn eelarvamustest ja stereotüüpidest. Ta on väga sõltumatu ja tal on suva, mida temast arvatakse. Ühes minu jutustuses arutleb tegelane New Yorgi üle ja ütleb järgmised sõnad: “New York armastab perspektiive. Sa pead neid talle pakkuma…” Selline see linn minu jaoks oligi: karm inimeste valikul, jõhker ja kuri, aga kui sa tead, kuhu ujuda, hakkad sa New Yorki armastama. Ta sarnaneb väga inimestega, kes seal elavad. Tihti ei klapi linn oma elanikega, aga see ei kehti New Yorgi kohta. Tema asukad kehastavad teda. See on haruldane kokkulangemine. New Yorgis õpid sa kõike uuesti tegema: hingama, nägema, kuulma, käima – elama! Sa saabud sinna täiskasvanud inimesena ja su minevik purustatakse sinu silme all, kui sa ei talu seda, on parem lahkuda. See linn ei talu filosoofe, jutumehi. Ma armastan New Yorki, aga valulise armastusega. Meil on nagu abikaasade suhe. Tõsi, juhtus nii, et mitte mina ei jätnud New Yorki maha, vaid tema jättis mind. Me läksime lahku, ei helista enam, ei kohtu.
