LR esitab kolm küsimust Heinrich Eisenschmidt’i „Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus“ tõlkijale Ene Kuusile.
Kui palju teatakse Võrus Krümmerist ja tema koolist?
Arvan, et enamikule Võru linna elanikest on Krümmeri nimi ja tema tegevus Võrus tundmatu. Ilmselt teavad sellest Võrumaa Muuseumi töötajad ja Võru linnas koolihariduse andmise ajalugu uurinud isikud. Väga loodan, et tänu ilmunud raamatukesele saab see suur lünk täidetud.
Saksa keel avab ukse mitmesse Euroopa riiki, aga ka suure osa juurde meie ajaloost. Kui suur on/oli õpilaste huvi selle keele õppimise vastu?
Eelmise sajandi lõpukümnetel ja selle sajandi algul oli huvi saksa keele õppimise vastu väga suur. Kahjuks pikkamööda hakkas see kahanema, koolide õppekavas muutus ainsaks A-keeleks inglise keel ja B-keelena tuleb saksa keelel endiselt võistelda peamiselt vene keelega. Võrumaal on veel koole, kus tänu väga entusiastlikele õpetajatele on saksa keel olnud pidevalt kooliprogrammis, ning need õpilased, kes selle on valinud, on ka huvitatud ja edukad. Loodan väga, et uued tuuled õppekavas, mis soovitavad vene keele kui B-keele asendamist mõne muu keelega, tõstavad taas huvi saksa keele õppimise vastu.
Kuidas tundus tõlkija töö?
Härra Eisenschmidti mälestuste tõlkimine oli minu jaoks tohutult meeldiv . Muuseumi fondidest leidis need Silvi Jansons, kes Võru linna 240. aastapäevaks ilmuvale kogumikule „Võru linnaruumi lood“ materjali otsis. Mind võlus Eisenschmidti helge ja kohati ka kergelt humoorikas stiil oma nooruse- ja tööaastaid, Võru linna ja kaasteelisi meenutades. Loomulikult oli töö käigus vaja mõnda asja guugeldada või sõnaraamatuid kasutada, aga üldiselt oli see puhas rõõm. Tõlkimine avardas ka minu isiklikku silmaringi linna ajaloost, mida mittepärisvõrulasena nii hästi ei tunne! Seega olen väga tänulik, kui mu töö ka suuremale lugejaskonnale huvi pakkuda suudab.
