LR esitab kolm küsimust Lotta Olssoni teose „Surnute tõeline arv“ tõlkijale Aet Varikule.
1. Kuidas Lotta Olssoni ja tema romaani leidsid?
Tollal kui Loomingu praegune peatoimetaja veel arvustuste rubriigiga tegeles, palus ta mul mõnikord kirjutada Rootsis (või Inglismaal, olen ju seni tõlkinud peamiselt inglise keelest) ilmunud uuematest raamatutest. Need polnud kirjandusülevaated, vaid lihtsalt selliste raamatute tutvustused, mis olid mulle ette sattunud ja huvi pakkunud. Teiste seas jäi mulle 2017. aasta kevadel silma ka Lotta Olssoni „Surnute tõeline arv“.
See raamat mõjus kuidagi värskendavalt – teiste naiskirjanike teostes, mis toona üsna vastselt ilmunud olid, kippus naise elust päris masendav mulje jääma. Näiteks Lena Anderssoni romaanides „Omavoli“ („Egenmäktigt förfarande“, 2013, eesti k 2015, tlk Tiina Mullamaa) ja „Isiklikult vastutamata“ („Utan personligt ansvar“, 2014, eesti k 2017, tlk Maarja Aaloe) lahkab ja kaardistab kangelanna Ester Nilsson oma tundeid nii põhjalikult, et kipub välismaailmast hoopis irduma ja reaalsustaju kaotama. Raamatutes on põhjalikult lahatud suhete eetikat ja mustrit ka üldisemas ja filosoofilisemas plaanis, aga kokkuvõttes mõjusid need siiski painavalt.
Veel üks näide võiks olla Agnes Lidbecki esikromaan „Finna sig“ (2017, keeruline pealkiri, mis esmapilgul räägiks justkui eneseleidmisest, kuid rootsi keeles on ka väljend „finna sig i något“, mis tähendab millegagi leppimist, kohanemist), milles tunded, mida naiselt elu jooksul eeldatakse, on naise mitmesuguste rollide põhjal ette kirjutatud (raamatus tuleb ette koguni mitu niisugust reeglistikku), ja ainus vabadus paistab olevat tunda raevu ja olemasolu paineid. Peategelase Anna elu tundub tühi ja kõle, rollide täitmine naise ainus võimalus.
„Surnute tõeline arv“ tundus selles kontekstis raamatuna, kus tunded (ja mitte ainult pained) tohivad olemas olla ja keeles – täpses, kaasahaaravas ja lüürilises keeles – väljendamist leida. Küllap seepärast tekkis mul soov ka seda raamatut tõlkida. Kuigi ka selles raamatus on ahistust ja nukrust, tundus avarust siiski olevat rohkem.
2. Olsson debüteeris luuletajana ja ütleb enda kohta, et teda juhivad lugude juurde keel ja rütm. Kuidas neid iseloomustaksid, tema rütmi ja keelt?
2017. aastal raamatut tutvustades olen kirjutanud nii: „Peategelase Veronica sisemonoloog on kirja pandud vahetult ja täpselt – muuhulgas kasutab autor päris palju katkestatud lauseid, mille teine, väljaütlemata pool seda tähendusrikkamana õhku rippuma jääb.“
Kaunikõlalised, tihedad, napid laused – see on omaette rütm, mida olen püüdnud tabada. Nende vahele mahub siiski ka pikemaid, rütmilt vähem tihedaid mõtisklusi tänapäevase Rootsi elu üle. Nendes lõikudes on kirjanik kaasaegse Stockholmi keskklassi elufilosoofiat enamast väljendanud otsekui tsitaatides, osates nõnda välja tuua muganduvaid mõttemalle ja kiivakiskuvat eetikat.
Olssoni keel on rikas ja poeetiline, aga see on väga tuntavalt ka maailma tundmaõppimise ja määratlemise vahend. Eks kirjutab ta ju sellestki, kuidas me ennast sõnadega loome. See, kuidas asju öeldakse või neist räägitakse, määrab väga palju, kui mõelda kasvõi näiteks järgmisele lõigule:
Tema isal oli kombeks võtta kõrvalt.
Murda truudust.
Petta tema ema.
Või kas saab üldse rääkida petmisest, kui kõik asjaosalised on toimuvaga kursis?
Ema küll oli.
(Ja ometi polnud ta ise selleks hoopiski valmis. Johniga. Ei uskunud, et. Ei suutnud mõista, kuidas. Ei suutnud kuidagi sellega leppida, kuigi sai mõistusega aru, et peaks.)
Ema oli asjaga kursis: teadis, et isa võtab kõrvalt. Võtab kõrvalt – nii ju öeldi?
Ei – ei öeldud midagi.
Seesama „ei öeldud midagi“ saab raamatus hiljem määravaks, otsustab võib-olla nii mõnegi saatuse.
3. Romaani peategelane elab Stockholmis ja rootsi lugejale on küllap kõnekad ka raamatus ettetulevad kohanimed. Avan siinkohal rubriigi „Kirjutamata joonealuseid märkusi“ ja palun mõnd huvipakkuvat neist kommenteerida.
See on tõesti Stockholmi raamat, terve hulga kohtadega, mis on tõenäoliselt tuttavad ka paljudele rootslastele, kes polegi Stockholmis elanud. Eelkõige aga linnaelanikele endile. Ja kohtade tähendust pole alati lihtne tõlkida.
Näiteks Vanadise ringristmiku fiiberplastist skulptuur, mille nimi peategelasel meelde ei tule, nii et sellest saab eesti keeles „Muutumine“ või „Muundumine“, kannab rootsi keeles nime „Förvandlingar“, mis tähendab metamorfoose või muundumisi – mitmuses. Kaalusime toimetajaga vahepeal ka eestikeelseid nimevariante „Metafoor“ või „Metamorfoos“ (kahe nimevariandi kõlaline sarnasus tundus meenutamise juures oluline), sest tekkis kahtlus, kas siin võiks olla mingi seos Kafkaga, kelle „Metamorfoosi“ pealkiri rootsi keeles on tõepoolest „Förvandlingen“. Et seos Kafkaga pole autori kinnitusel oluline, jäime siiski „Muutumise“ või „Muundumise“ juurde.
Skulptuur „Förvandlingar“, autor Chris Gibson, Vanadisplan, Stockholm. Foto Stadsmuseeti koduleheküljelt.
Põnev on seegi, et praegu ei seisa see kummaline putukas seal üksi. Kuni 2022. aasta märtsini võib seal näha ka Jaume Plensa skulptuuri „Carlota“, tohutusuurt mõtliku ilmega naisepead.
Foto: Eva-Karin Gyllenberg, Dagens Nyheter
Astrid Lindgreni raamat „Kati på kaptensgatan“ kannab uuemates rootsikeelsetes väljaannetes ja ka eestikeelses tõlkes pealkirja „Kati Itaalias“, aga on selles raamatus tõenäoliselt ostetud just tänavanime pärast. Sestap on ka pealkiri siin „Kati Kapteni tänavalt“.
Rasedustesti käib Nicke tegemas apteegis nimega Storken. Nagu Eestis, nii toimus ka Rootsis hiljuti apteegireform, nüüd on apteegikette palju ja apteekide nimed mitmekesised. Ent kui apteegid veel kõik ühe mütsi all olid, siis olid looma- ja linnunimed apteekide puhul väga tavalised – Apoteket Hjorten, Apoteket Hägern, Lejonet või isegi Gripen oleksid siis vastavalt Hirve, Haigru, Lõvi või Greifi apteek. Paljud neist on tänini sama nimega. Apteegi nimi Storken aga tähendab rootsi keeles toonekurge. See jäi tõlkimata, sest tundus liiga ilmse irooniana – rootslane teaks, et sellises apteeginimes pole midagi erilist, stockholmlane sedagi, et Kaptensgatanilt on sellesse apteeki kõige lähem minna – nii et vihje on rootsi keeles märksa õrnem.
Apteek nimega Storken. Foto: Vikipeedia
Ja apteegi interjöör. Toretsev palee ja õuduste kamber. Foto Vikipeediast.
Veel üks nimi, millele tähendus kippus külge hakkama, on Stockholmi vanalinna kohvik Under Kastanjen. Peategelane Nicke kohtub seal Christeriga, kes käitub temaga lõppkokkuvõttes üpris alatult, ja nii sõlmuski seos Orwelli „1984-st“ pärineva kohvikuga „Kastani all“, mis seostub nii armastuse kui ka reetmisega. Tegelikult on kohvik oma prantsuskeelse nime Sous la Châtaigne saanud suure vana hobukastani järgi, mis selle kohal oma lehti laotab.
Kohvik kastani all Stockholmi vanalinnas. Foto: Ditte Akker
