Kolm küsimust

LR esitab kolm küsimust Pierre Michoni teose „Rimbaud, poeg“ tõlkijale Leena Tomasbergile.
Arthur Rimbaud’ kuju on Pierre Michoni loomingus kohal juba tema loometee algusest saati ja nende elulugudes on koguni hämmastavaid paralleele, mida sa oma saatesõnas ka välja tood. Hästi enam ei mäletagi, millal meie esimest korda rääkisime „Rimbaud, poja“ tõlkimise võimalusest. Üsna mitu head aastat tagasi kindlasti. Seega oled sa mõtet juba kaua endaga kaasas kandnud, et võiks see väike raamat ka eesti keeles loetav olla. Millega ta sind võlus?
Tõepoolest, hoovõtt on olnud pikk, see on nüüd üks rõõmustav ammuse mõtte teostumine! Sattusin seda raamatut lugema aastaid tagasi Prantsusmaal, Arles’i…

LR esitab kolm küsimust Nii Ayikwei Parkese „Sinise linnu saladus“ tõlkijale Heili Sepale.
„Sinise linnu saladuse“ mitmehäälsusega kaasneb mitmekeelsus, registrite paljusus, mida oled saatesõnas eraldi käsitlenud. Mind on alati huvitanud, kuidas on inimeste peas korraldatud nende mentaalne leksikon. Kujutan seda vahel ette vanamoodsa kataloogikapina, kus on perfokaardid sõnadega, mida näiteks aeg-ajalt sahtlist „argikeel“ sahtlisse „vanamoeline“ ümber tõstetakse. Kuidas kirjeldaksid oma süsteemi?
Väga keeruline küsimus. Kui rääkida otseselt minu n-ö mentaalsest leksikonist, siis ei saa ilmselt üle ega ümber sellest, et keeleline süsteem, mida kasutan igapäevatöös juristina, erineb kardinaalselt sellest, mida kasutan ilukirjanduse tõlkijana. Nende kahe  „kapi“ või lausa „lao“ vahel on nii paks…

LR esitab kolm küsimust Ondjaki romaani „VanaemaÜheksa ja soveti saladus“ tõlkijale Leenu Nigule.
„VanaemaÜheksa ja soveti saladus“ – juba romaani pealkiri tekitab lõbusat uudishimu. Kas mäletad, millal ja millega see raamat sinu huviorbiiti jõudis, et oskasid seda LR-ile avaldamiseks pakkuda?
Tõtt-öelda, ega ma täpselt ei mäletagi. Eksemplar „Vanaema“ 2008. aastal ilmunud esmatrükist on mul riiulis kükitanud juba vähemalt 15 aastat. Angola kirjandusest olin lugenud ainult José Eduardo Agualusa „Minevike müüjat“, kui 2008. aastal sattusin Angolasse valimisi vaatlema. Kõige tõenäolisem ongi, et haarasin selle raamatu Luandasse teel olles ja Lissabonis peatudes raamatupoest, sest Ondjaki oli autorina juba siis esil, just sel aastal anti…

LR esitab kolm küsimust Alice Zeniteri romaani “Kes neid jõuaks lahuta” tõlkijale Maria Eskole.
„Kes neid jõuaks lahuta“ on taas kord üks „pudelipost“, mis nii sobival hetkel lugejateni jõuab. Zeniter kirjutas selle romaani omamoodi vastulausena tookord värskelt ametisse asunud president Nicolas Sarkozy parempöördele ja immigratsioonipoliitika karmistamisele. Tänavu jaanuaris võeti vastu Prantsusmaal vastu uus (rangem) immigratsiooniseadus ja äärmusparempoolsetel poliitilistel jõududel on seal aina rohkem toetajaid. Need sündmused olid aga kauge tulevik, kui millalgi 2022. aasta alguses Zeniteri romaani sulle lugeda andsin küsimusega, kas tahaksid seda tõlkida. Mäletan, et sa vastasid enam-vähem kohe, et tingimata tahad. Mis pani sind tookord nii veendunud jahhi…

LR esitab kolm küsimust Andri Krasnjaštšõhhi „Jumal on. +/-“ tõlkijale Veronika Einbergile.
 
Mäletan lapsepõlvest, et mu isal oli pardel salapärase kirjaga ХАРКІВ (selgub, et seda kaubamärki kasutatakse ja pardleid tehakse endiselt). Ukraina keelele ei olnud mul aga pärast seda miskipärast põhjust mõelda enne, kui toimetajatööd tegema hakkasin. Kuidas jõudsid ukraina keele juurde Sina?
Kuna juhtusin sündima ukrainlaste perre, siis oli see keel kuskil taustal kogu aeg olemas. Vanemate arvates aga polnud ukraina keelega Eestis suurt midagi peale hakata, mistõttu kasvasin üles vene ja eesti keele keskel. 2022. aasta kevadel tekkis tohutu nõudlus ukraina keelest tõlkimise järele ning pärast mõningast kõhklemist ja puiklemist hakkasin…

LR esitab kolm küsimust Sophoklese näidendi „Antigone“ tõlkijale Anne Lillele.
„Antigone“ kirjutamisaeg pole täpselt teada, selle lavastamisaeg arvatakse olevat aasta 442 e.m.a paiku. Tõeliselt hea meel on selle üle, et pea 2500 aastat hiljem on see võimas tragöödia nüüd lõpuks ka eesti keeles loetav. Mäletan, et rääkisid sellest tõlkest mulle esimest korda tõlkijate suvekoolis 2022. aastal. Kas mäletad, millal sind esimest korda külastas mõte see keerukas tõlketöö ette võtta ja mis sai lõpuks otsustavaks tõukejõuks?
Kreeka tragöödiate tõlkimise peale olen mõelnud aastakümneid, alates sellest kui ülikoolis kreeka keelt hakkasin õppima. Kuni tööl käisin ei jätkunud piisavalt aega ja energiat, et sellega tegeleda.…

LR esitab kolm küsimust Félix Guattari essee „Kolm ökoloogiat“ tõlkijale Ott Puumeistrile.
Eelmisel aastal kirjutasid sa Loomingu Raamatukogule küsimusega, kas meil oleks huvi „Kolme ökoloogia“ avaldamise vastu, ütlesid, et selle essee tõlkimise plaan oli sul juba pikemat aega mõttes olnud. Millest see mõte idanema hakkas? Kas üldisemast huvist Guattari vastu või just nimelt seda esseed tundus olevat vajalik jagada laiema lugejaskonnaga?
Nii seda kui teist. Ma olen juba pikemalt Deleuze’i ja Guattariga tegelenud, aga viimasega tegelikult vähem ja mitte nii põhjalikult, sest ta kipub käsitlustes ikka Deleuze’i varju jääma. Eesti keeleski on seni esindatud nad kas koos või Deleuze üksinda, seega mõtlesin,…

LR esitab kolm küsimust Heinrich Eisenschmidt’i „Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus“ tõlkijale Ene Kuusile.
Kui palju teatakse Võrus Krümmerist ja tema koolist?
Arvan, et enamikule Võru linna elanikest on Krümmeri nimi ja tema tegevus Võrus tundmatu. Ilmselt teavad sellest Võrumaa Muuseumi töötajad ja Võru linnas koolihariduse andmise ajalugu uurinud isikud. Väga loodan, et tänu ilmunud raamatukesele saab see suur lünk täidetud.
Saksa keel avab ukse mitmesse Euroopa riiki, aga ka suure osa juurde meie ajaloost. Kui suur on/oli õpilaste huvi selle keele õppimise vastu?
Eelmise sajandi lõpukümnetel ja selle sajandi algul oli huvi saksa keele õppimise vastu väga suur. Kahjuks pikkamööda hakkas see kahanema, koolide õppekavas…

LR esitab kolm küsimust Tanya Tagaq’i „Lõhkine hammas“ tõlkijale Hasso Krullile.
Kuidas leidsid autori ja raamatu?
Viisteist aastat tagasi käis Tanya Tagaq Eestis. Viljandi Pärimusmuusika Aidas oli tema kontsert (20.02.2009), see jättis mulle võimsa mulje. Tagaqi kõrilaul on väga intensiivne, seda ei matnud ka trummid ja kitarr, mis tema esinemist saatsid. Ostsin ta plaadid ja kuulasin neid hiljemgi, Spotify’s tuli albumeid järjest juurde. Ükskord tuli mulle aga mõte: kas ta võiks olla ka midagi kirjutanud? Üllatusega leidsingi, et tal on ilmunud terve romaan, ja tellisin selle kohe. Intuitsioon ei petnud, „Lõhkine hammas“ oli sama intensiivne kui Tanya Tagaqi kõrilaul.
Inuktituti keelt Tanya Tagaq enam…

LR esitab kolm küsimust Raymond Guérin’i „Visa hing“ tõlkijale Heli Allikule.
Raymond Guérini nimi oli eesti lugejale suure tõenäosusega varasemast tundmatu, nagu ütled ka oma saatesõnas. Ja oli ilmselt tundmatu ka enamikele prantsuse lugejatele, kuni 2018. aastal ilmunud raamatu uustrükk sai korraga ootamatult suurt vastukaja meedias ja leidis ka hulga uusi lugejaid. Mis sellel tekstil sinu meelest nüüd, 75 aastat pärast esmailmumist, öelda võiks olla? Millega ta sind kõnetas?
Raymond Guérin on koos mõne teise XX sajandi keskmistel kümnenditel Prantsusmaal tegutsenud autoriga, nagu Paul Gadenne, Henri Calet, Jean Forton või Georges Hyvernaud, ja kelle hulka mõnes mõttes kuulub ka Eestiski hiljuti väga…

LR esitab kolm küsimust Sigrid Nuneze „Mitz. Bloomsbury marmosett“ tõlkijale Silvia Mainele.
„Mitzi“ tõlge valmis noorte tõlkijate koolitusprogrammi „Meister-sell“ käigus. Mida saite sellest kaasa meistriks pürgimise teele?
Mul vedas oma meistriga tohutult, saime Riina Jesminiga väga hästi läbi. Koostöö sujus sõbralikult, mõistsime üksteist. Õppisin olema paindlikum ja endast targemate ja kogenumate soovitusi kuulda võtma, tegema kompromisse. Mõistan, et mul on veel palju õppida. Sain lähedalt näha, milline on raamatu tõlkimise protsess, kuidas mustandeid toimetajaga kommenteerida ja parandada ning kui tõsiselt võetakse mustandi elutruuks ja soravaks tõlkeks viimistlemise ülesannet. Kui raamatus on tsitaate teistest teostest, on auasi otsida vanad teosed üles ja kasutada originaaltõlget.…

LR esitab kolm küsimust Kōbō Abe raamatu „Kastimees“ tõlkijale Maret Nukkele.
Meie kirjavahetus „Kastimehe“ teemal algas 2019. aasta suvel, nüüd viimaks sel aastal õnnestus laiskadelt pärijatelt saada allkiri tõlkeõiguste lepingule. Sinul oli aga juba tookord tõlge valmis, ehk siis tegemist on päris ammuse plaaniga. Kas suudad meenutada, millal see lugu sinu jaoks algas ja mis ajendas seda romaani tõlkima?
Selle raamatuga oli asi väga lihtne: üks fotograafia- ja Jaapani-huviline arhitekt, ammune hea sõber, võttis n-ö nööbist kinni ja nõudis: „Kuule, tõlgi see raamat ära! See on nii hea!“ Tema ei teadnud, et Kōbō Abe oli juba ammu minu lemmikautor. Nii hakkasingi, lihtsalt huvi…

LR esitab kolm küsimust Teffi „Mälestusi Leninist ja Rasputinist“ tõlkijale Ilona Martsonile.
XX sajandi algusest ei ole just palju naishumoriste teada, nii et kuidas leidsid sellise harulduse nagu Teffi?
Naishumoriste ongi kirjanduses alati vähe – ka nüüd, XXI sajandi alguses on neid vähe. Ma ei mõtle siin näitlejaid ja esitajaid, ma pean silmas neid,  kes ise naljakalt kirjutada mõistavad. See on omaette anne ja mitte igale naissoost kirjanikule pole seda antud.
Aga Teffi nimi oli mulle silma jäänud ammu, enamasti, tõsi küll, mainiti teda rubriigis „ja teisi kirjanikke“. Väga palju aastaid oligi ainult nimi – Teffi oli oma kodumaal unustatud, elas ta ju…

LR esitab kolm küsimust Jari Järvelä romaani “Kahele poole koske” tõlkijale Kadri Jaanitsale.
Oled järelsõnas Jari Järvelät nimetanud üheks tähelepandavamaks autoriks soome nüüdiskirjanduses. Mille poolest tasub teda tähele panna? 
Sellele polegi nii lihtne vastata, sest häid kirjanikke on Soomes rohkem, kui väikse rahva kohta arvata oskaks. Minu jaoks muudab Järvelä tähelepanuväärseks tema viis maailma näha, oskus astuda enda omadest õige erinevatesse kingadesse ja teha seda usutavalt, lõhkuda müüte ning käsitleda ka raskeid teemasid muigega suunurgas. Järveläst on kujunemas teistsuguste ja kõrvalejäetute nimel kõneleja ning ma loodan, et ta samal rajal ka jätkab. Lisaks oskab ta hästi jutustada ning tema lood on põnevad ja…

LR esitab kolm küsimust Felisberto Hernándeze jutukogu „Üleujutatud maja ja teisi jutte“ tõlkijale Mari Laanele.
LR-il oli väga hea meel, kui võtsid vastu väljakutse tõlkida valimiku Uruguai autori Felisberto Hernándeze lühijutte. Eesti keelde seda autorit varem tõlgitud pole ja suure tõenäosusega on tema nimi eesti lugejatele tundmatu. Kuidas sa iseloomustaksid teda autorina, kes oli Felisberto Hernández?
Felisberto Hernández on „veidraim veidrikest“, nii on teda muuhulgas tituleeritud – omapäraselt aistingulise ja assotsiatiivse maailmatunnetusega kirjanik ja muusik, kelle loomingu põhiosa valmis 1940. aastatel. Eluajal ta laiemalt tuntuks ei saanudki ja võlgneb oma avastamise suures osas Julio Cortázarile, kes oli tema suur fänn ja kannab…

LR esitab kolm küsimust Marcel Schwobi raamatu „Kujuteldavad elud“ tõlkijale Malle Talvetile.
LR rõõmustas väga, kui võtsid vastu pakkumise ja väljakutse tõlkida ära Marcel Schwobi „Kujuteldavad elud“. Schwobi erudeeritud ja tihe tekst ning liikumine eri ajastute ja maade olustiku vahel nõuab väärilist tõlkijat. Schwobi nimi on eelkõige tuntud kirjandusgurmaanide seltskonnas. Jorge Luís Borges on öelnud: „Igas maailma paigas on Marcel Schwobi austajaid, kes moodustavad väikesi salaseltse.“ Mis sinu meelest on see, mis Schwobi loomingu võluvaks teeb?
Gurmaanidest ja salaseltsidest rääkides – selgub, et meiegi mail on Schwobil mõned kauaaegsed kummardajad, kes temast inspiratsiooni saanud. Mind intrigeeris omajagu see, et tema nimi käib…

LR esitab kolm küsimust Ingeborg Bachmanni „Kolmekümnenda aasta“ tõlkijale Liisi Rünklale.
Miks just Bachmann? Kuidas jõudsid Bachmanni tõlkimiseni?
Umbes pool aastat pärast seda, kui Loomingu Raamatukogus oli ilmunud mu esimene tõlge, Robert Walseri „Õed-vennad Tannerid“, sattusime Marju Lepajõega saksakeelsest kirjandusest rääkima. Tema arvaski, et Ingeborg Bachmanni „Kolmekümnes aasta“ võiks tingimata eesti keeles olemas olla. Et ta seda just Walseri tõlkijale soovitas, tundus algul õige ootamatu, kaht erinevama stiiliga kirjutajat oleks nagu raske leida. Aga tõlkimise käigus selgus ajapikku, et neis on midagi tuumselt sarnast tõepoolest. Vahest võiks seda kirjeldada teatud sügaval pesitseva vankumatult lootusrikka vaate kaudu inimesele, kõige realistliku tähelepanu kiuste ühiselu…

LR esitab kolm küsimust Kate Chopin’i „Désirée laps ja teisi jutte“ tõlkijale Krista Mitsile ja Janela Tähepõld-Tammertile.
Kuidas jõudsite Kate Chopini loomingu juurde?
Krista Mits: Minu esimene tutvus Kate Chopiniga (muide, nime hääldatakse prantsusepäraselt) jääb aastate taha. Lehitsedes Nortoni antoloogiat, sattusin Kate Chopini jutustusele „Desirée laps“ ja see jättis mulle sügava mulje. Jutustusel on muinasjutuline algus – hüljatud laps, kellele pannakse nimeks Desirée, leiab armastava perekonna ja abiellub rikka istanduseomaniku Armand’iga; samas on loos kummastav ja kõhedust tekitav alatoon – sünge häärber, mis peaks olema pelgupaik (prantsuse keeles L’Abri), orjade rõõmutu põli, naabrite kuulujutud, teenijate salatsemine. Seejärel tuleb pöördepunkt: Desirée näeb seda,…

LR esitab kolm küsimust „Vana bambuseraiduri loo“ tõlkijale Alari Allikule.
LR-i toimetusel oli muidugi väga hea meel, kui pakkusid meile oma „Vana bambuseraiduri loo“ tõlget, mis oli juba pealegi valmis, isegi kommenteeritud ja järelsõnastatud. Selle loo autor ja valmimise aeg pole täpselt teada. Mis niidiotsad meil selle kohta üldse on?
Kuigi see tekst on väga lühike, olen mingis mõttes sellega tegelenud kõige kauem. Juba kümmekond aastat tagasi lugesime üliõpilastega klassikalise jaapani keele kursusel printsess Kaguya sünni ja taevaminekuga seotud lõike. Need tõlkekillud jäid pikaks ajaks arvutisse seisma, kuna lugu on ajakirjas avaldamiseks liiga pikk ja raamatuna avaldamiseks liiga lühike. Lõpuks tuli pähe mõte…

LR esitab kolm küsimust “D train. Roheline piinapink” autorile Ilja Prozorovile.
1. Millal ja kuidas hakkasite kirjutama? (Kui oskate öelda, siis ka miks.)
Esimese jutustuse kirjutasin 15aastaselt. See oli lühike lugu kalapüügist. Elasin siis Tallinna äärelinnas ja me käisime sõpradega tiigil kokresid püüdmas. Sellest kirjutasingi. Tahtsin saata jutustuse kalameeste ajakirjale, aga lõin araks, ei saatnud. Siis tuli kümme aastat pausi ja ma hakkasin uuesti kirjutama. Aga avaldamiseni oli veel pikk tee. Minu esimene jutustus ilmus väljaandes Müürileht kolm aastat tagasi. Toimetaja Maia Tammjärv märkas mind, andis mulle võimaluse ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Tema tõi mind eesti kirjandusse. Ma hakkasin…

LR esitab kolm küsimust Miljenko Jergovići jutukogu „Sarajevo Marlboro“ tõlkijale Madis Vainomaale. 
Kui Sa meile esimest korda kirjutasid ja ütlesid, et tahaksid serbia kirjandust tõlkida, lisasid kohe ka, et sõjateemalisi raamatuid üritaksid vältida. Meil ammu mõttes olnud horvaadi kirjaniku Dubravka Ugrešići puhul õnnestuski selline valik teha, sest tal oli sõjaeelsest ajast niivõrd suurepärane raamat, nagu „Romaanijõe forsseerimine“, ehkki tema tuntum looming tõukub just sõjast ja pagulasekogemusest. Teisel meil mõtteis olnud autoril, Bosnia horvaadil Miljenko Jergovićil, on äärmiselt mahukas proosalooming, milles on ka rida teoseid, mis ei räägi sõjast ja mahuksid LR-i kaante vahele, ometi käisime Sulle välja just tema esimese jutukogu „Sarajevo…

LR esitab kolm küsimust Carl Hermann Hesse mälestusteraamatu „Tema peab kasvama, mina kahanema“ tõlkijale Tiiu Relvele. 
Carl Hermann Hesse mälestusteraamatu „Tema peab kasvama, mina kahanema“ valmimislugu on erinevatel põhjustel päris pikk, ulatudes juhusliku eelloona lausa eelmise sajandi kaheksakümnendatesse aastatesse, kui sa olevat tõlkinud vaid oma tarbeks Hermann Hesse tekstikese „Vanaisa Hesse“, nagu sult tagantjärele teada sain (see tekst on ka meie kogumikus, ehkki uues tõlkes). Meie legendaarne toimetaja Anu Saluäär avastas siis, kui veel viimaseid aastaid LR-is töötas, Hesse mälestuste 2006. aastal raamatuna ilmunud versiooni, mille on kokku pannud Fritz Widmer, ja viis sulle tõlkida. Ometi ei põhine sinu tõlge sellel…

LR esitab kolm küsimust Natsume Sōseki romaani „Noorsand“ tõlkijale Maarja Jaanitsale.
Mis on „Noorsand“ ja kes on noorsand? Kas sellel sõnal on jaapani keeles veel mingeid lisanüansse?
Botchan tähendabki noort isandat, selles mõttes on pealkiri „Noorsand“ täiesti otsetõlge. Samas tähendab botchan jaapani keeles ka sellist pisut hellikut ja reaalsusega mitte väga hästi kontaktis olevat inimest, keda siis muigamisi noorsandiks või härrakeseks hüütakse. Vana teenijanna Kiyo jaoks, kes raamatu peategelasele ühtlasi ka tingimusteta armastava ema või vanaema rolli täidab, on Noorsand sõna otseses mõttes noor isand, majaperemehe poeg. Töökaaslaste suus võtab see aga pilkamisi kokku Noorsandi järsu, tormaka, mitte just kõige läbinägelikuma ja…

LR esitab kolm küsimust „Loomade“ autorile Peedu Saarele.
Sinu esimene raamat „Pascual“ ilmus 2018, ja ühest intervjuust jäi silma, et sellega läks kümme aastat kirjutamisest ilmumiseni, teine, „Mailased“ ilmus 2019. „Loomade“ tempo tundus lugemisel allegro, kui kaua võttis aega selle kirjutamine? Kas sul on oma lemmikaeg kirjutamiseks, hommik, õhtu, öö? 
Olen väga aeglane. Vist peaaegu kõiges. Kirjutamine võtab kah enamasti igaviku. Loomade põhiosa panin kirja miski kolme-nelja kuuga. Aga see oli alles algus. Siis lasin seista. Pea aastakese ehk. Siis hakkasin uuesti vaatama – mis seal nüüd oligi? –, lõin paberilt arvutisse ümber, muutsin. Siis jälle seisis. Siis lugesin üle, siis veel…

LR esitab kolm küsimust Hella Haasse jutustuse „Uruq“ tõlkijale Kerti Tergemile.
„Uruq“ ilmus Hollandis 1948. aastal raamatunädala kingitusena. Mis asi on boekenweekgeschenk?
Milline ilus sõna, kas pole!? Hollandi keel on selle poolest tore, et nagu eesti keeleski, lokkab liitsõnamoodustus ja sõnad sisaldavad topeltvokaale. Boekenweekgeschenk on otsetõlkes „raamatunädalakingitus“. Hollandi kirjandusele keskenduvat raamatunädalat peetakse Hollandis igal kevadel juba alates 1932. aastast. Kümme päeva kestva festivalinädala avapauk on raamatuball, kuhu kogunevad kirjanikud ja kirjastajad. Balli peakülaliseks on autor, kellelt on tellitud proosateos, mille saab raamatupoest tasuta kaasa sel nädalal teatud summa eest ostetud hollandikeelse(te) raamatu(te)ga. Raamatunädala viimasel pühapäeval saab seda kingitusraamatut ette näidates näiteks rongis…

LR esitab kolm küsimust Jelena Tšižova romaani „Naiste aeg“  tõlkijale Ilona Martsonile.
„Naiste ajas“ kõlab mitme naise hääl. Milliste keelejoonte abil oli autor nende erinevat iga ja tausta näidanud ning kuidas oli seda eesti keelde tuua?
Lühidalt vastates – lõbus oli. Keeruline muidugi ka, aga eeskätt lõbus.
On kuidagi sattunud nii, et kord tõlgin Peterburi autorit, kord Moskva oma. Harms, Kotšergin, Klimova, Teffi, Tšižova on Peterburi autorid; Ulitskaja, Jerofejev, Šalamov, Tolstoi, Oster on pigem moskvalased. Grammatika ja ka sõnad, mida nad kasutavad, on ju üldjoontes samad, aga kummagi linna ajalooliselt kujunenud eripära ja omanäolisus vajutab siiski nende loomingule oma pitseri.
Sama kehtib ka nende romaanide…

LR esitab kolm küsimust Tiziano Scarpa romaani „Stabat Mater” tõlkijale Paul Rauale.
Kui LR seda Tiziano Scarpa romaani sulle tõlkimiseks pakkus, kirjutasid sa esimese lugemiselamusena, et see on „poeetiline, õrn ja samas eluliselt karm“. Kui siia juurde lisada, et Scarpa stiil on väga napp, päris suur lugu mahub lahedalt 100 lehekülje peale, siis on selge, et tõlkimiseks on see tekst päris põnev väljakutse. Millega oli kõige rohkem nuputamist ja kõhklemist? Kas mõni õnnestumine mängis end ka kätte hoopis ootamatult?
Mul on tunne, et selle teksti tõlkimise raskus seisneski eeskätt napis stiilis: veidi ebatraditsioonilisemates lausekonstruktsioonides ja äärmiselt poeetilises kujundlikkuses. Traditsiooniliste jutustavate tekstide puhul, kus…

LR esitab kolm küsimust Patti Smithi raamatu „Pühendumus“ tõlkijale Paula Taberlandile.
Doris Kareva oli see, kes seda väikest poeetilist Patti Smithi teost kui „huvitavat kurioosumit“ LR-ile avaldamiseks pakkus. Mis võiksid sinu meelest olla need asjad, mille pärast seda raamatut lugeda tasub?
Kirjutada kirjutamisest võib ju igasugu eri viisidel, „Pühendumuses“ on autor vaistlikult leidnud päris huvitava, mitmekihilist lugemiskogemust pakkuva lahenduse. Kõrvuti asetuvad kirjutamisprotsessi telgitagused ja looming ise, nii saab lugeja alustuseks aimu kirjaniku peas toimuvast, seejärel võimaluse sukelduda ilukirjandusteksti ning lõpetuseks tulla taas autori, tema mälestuste ja unistuste tasandile. Raamat koosneb küll justkui eri osadest, kuid moodustab siiski isemoodi terviku. Elamusi pakub…

LR esitab kolm küsimust Bernardo Atxaga teose „Need taevad“ tõlkijale Merilin Kottale.
Baski kirjandus on eestlaste jaoks suuresti avastamata maa, nii et iga tõlgitava autori valik on suure kaaluga. Kuidas kaalukauss seekord Atxaga ja „Nende taevaste“ kasuks langes?
Baski kirjanduse maal voolab üks haruline jõgi, mille läte on Atxaga. Oma kultuuri väärtustavatele baskidele on Atxaga autor, tänu kellele nende kirjandus maailma areenile tõusis. Ka minu esimene tutvus originaalis baski keeles avaldatud proosaga algas Atxagast, kuna „Obaba elanikud“ oli Valencia ülikooli baski kirjanduse aines kohustuslik lektüür. Kronoloogiliselt oleks Atxaga seega võinud olla esimene tõlgitud autor (luules ta seda oligi). Võiksime öelda, et ta…

LR esitab kolm küsimust Tsitsi Dangarembga teose „Närvilised olud“ tõlkijale Heili Sepale.
1. Tsitsi Dangarembga romaani „Närvilised olud“ kirjastamine sai teoks sinu soovitusel. Millega see teos sind võlus?
Kui ma nüüd briljantselt aus olen, siis ei saa öelda, et valisin „Närvilised olud“ tõlkimiseks esmajärjekorras seepärast, et see mind võlus. Väga paljud muud raamatud, sh Aafrika teosed on mind palju rohkem võlunud. Ütlen julgelt, et Dangarembga triloogiast, mille avab „Närvilised olud“, võlus mind kindlasti selle viimane osa „This Mournable Body“ (2018), kus tegutseb täiskasvanud Tambu. Teise olulise Zimbabwe mustanahalise naiskirjaniku Yvonne Vera, Dangarembga põlvakonnakaaslase loomingu (tema keele nõiduslikkuse, kujundite kummalisuse) kohta ütleksin kõhklematult…

LR esitab kolm küsimust Thomas Bernhardi teose „Hukkasaaja“ tõlkijale Mati Sirkelile.
Kuidas arvate, mis (või kes) oleks Thomas Bernhardist saanud, kui ta oleks elanud mujal kui Austrias? 
Samasugune andekas „pesarüvetaja“ ja ärritaja ning häirija, sest see kuulus tema loomuse juurde, aga tõenäoliselt ikka kirjanduse vallas. Kuid eelduseks oleks muidugi ikka olnud elukohamaa hea tundmine. Sünnimaal Hollandis jõudis poiss liiga vähe elada.
Nii Bernhardi käitumises kui ka kirjutamises on täheldatud teatud polaarsust: ta võis olla väga sarmikas, kuid ka väga salvav; kirjutada kohati lõputuna tunduvad lauseid ja siis võtta midagi kiirelt ja kurjalt kokku. Kuidas mõjub tõlkijale sellises pingeväljas elamine? 
Temaga isiklikult tuttav…

LR esitab kolm küsimust Theodor Kallifatidese teose „Taplus Trooja pärast“ tõlkijale Anu Saluäärele.
1. Paar aastat tagasi sain sinult meili, kus seisis: „Aga mina lugesin palmi all peesitades läbi Kallifatidese viimase raamatu „Slaget om Troja“ ja sain tõelise elamuse. Lihtne ja ilus ja minu meelest väga vajalik raamat.“ On väga rõõmustav, et nüüd on see raamat ka eesti keeles olemas! Mida ütleksid soovituseks lugejatele, miks sinu meelest seda raamatut kindlasti lugema peaks, mille poolest on ta vajalik?
Aega võttis, aga asja sai. Seda võib võtta kui Eno Raua „Kalevipoega“, eepose lihtsustatud ümberjutustust koolilastele, aga ka kui minieepost 2500 aastat hilisemast ajast –…

LR esitab kolm küsimust Lotta Olssoni teose „Surnute tõeline arv“ tõlkijale Aet Varikule.
1. Kuidas Lotta Olssoni ja tema romaani leidsid? 
Tollal kui Loomingu praegune peatoimetaja veel arvustuste rubriigiga tegeles, palus ta mul mõnikord kirjutada Rootsis (või Inglismaal, olen ju seni tõlkinud peamiselt inglise keelest) ilmunud uuematest raamatutest. Need polnud kirjandusülevaated, vaid lihtsalt selliste raamatute tutvustused, mis olid mulle ette sattunud ja huvi pakkunud. Teiste seas jäi mulle 2017. aasta kevadel silma ka Lotta Olssoni „Surnute tõeline arv“.
See raamat mõjus kuidagi värskendavalt – teiste naiskirjanike teostes, mis toona üsna vastselt ilmunud olid, kippus naise elust päris masendav mulje jääma. Näiteks Lena Anderssoni…

LR esitab kolm küsimust Dubravka Ugrešići romaani „Romaanijõe forsseerimine“ tõlkijale Madis Vainomaale.
1. Paari aasta eest kirjutasid Loomingu Raamatukogule, et sooviksid tõlkida serbia keelest ning pakkusid välja ka mõne teose. Meie võtsime selle suure rõõmuga teadmiseks, sest lõunaslaavi keeltest on viimastel aastakümnetel eesti keelde vahendatud väga vähe – ehkki see, mis on ilmunud, nt Milorad Pavići „Kasaari sõnastik“ (Varrak, 2005) Jüri Ojamaa tõlkes, „Tuule sisemine pool“ (LR nr 37–39, 2008) Maiga Variku tõlkes ning Danilo Kiši „Boriss Davidovitši hauakamber“ (LR nr 19–20, 2016) Hendrik Lindepuu tõlkes, on olnud suurepärane – ja olimegi vaikselt unistanud, et ehk on võimalik ka neist keeltest…

LR esitab kolm küsimust Anton Tšehhovi jutukogu „Elu igavus ja teisi jutte“ tõlkijale Anita Soovikule.
1. Kui aktuaalne tundub sulle Anton Tšehhovi looming praegusel ajal? Kas ta on autor, keda sa aeg-ajalt ikka loed või andis LR-i pakkumine teda tõlkida hea võimaluse tutvust uuendada ja süvendada?
Tšehhovi loomingust leiab ka tänapäeval täiesti aktuaalset lugemist, käsitleb ta ju universaalseid teemasid, nagu inimese suhe ellu, iseendasse, ühiskonda. Paljude ta lugude põhituumaks on konflikt tegelikkusega. Tihtipeale kujutab ta oma tegelasi nende argises elus, need on tavalised, lihtsad inimesed. Nad heitlevad oma mõtetega ja ei leia endale kohta, nad on rusutud ja käituvad imelikult. Ja paraku…

 
LR esitab kolm küsimust Lukianose „Surnute kõneluste“ tõlkijale Marilyn Fridolinile.
1. Juunikuus ilmus sinu tõlge vanakreeka satiirimeistri Lukianose „Surnute kõnelustest“, väärikas täiendus Loomingu Raamatukogu sarja ja eesti antiigitõlkelukku. Tõlge valmis sul aga hoopis magistritöö raames kindla plaaniga see ka avaldada. Miks valisid just Lukianose ja „Surnute kõnelused“?
Autori ja teose valikul olid mulle olulised eelkõige kolm näitajat: esiteks, et tekst oleks mulle kui algajale jõukohane, teiseks, et see oleks terviklik, ja kolmandaks, et see võiks ka laiemat publikut köita. Mulle tundub, et eestlased natuke pelgavad antiikkirjandust, arvates, et see on kas jube keeruline ja filosoofiline või teistpidi hästi ülev ja keerulises värsivormis pealekauba.…

 
LR esitab kolm küsimust Marcin Wicha teose „Asjad, mida ma ära ei visanud“ tõlkijale Margus Alverile.
1. Kuidas kuulsid Marcin Wichast ja kuidas „Asjad, mida ma ära ei visanud“ Sulle tõlkida sattus?
Pean ausalt üles tunnistama, et selle teose originaali saatis mulle lugeda Triinu Tamm kaks aastat tagasi, arvates, et see võiks mulle meeldida, ja et ma polnud enne seda Marcin Wichast kuulnudki. Intuitsioon Triinut ei petnud, sest vaimustusin kohe teose stiilist, atmosfäärist, sõnakasutusest ja tegelastest. Kohe hakkas tööle kujutlusvõime, nägin vaimusilmas 1970. ja 1980. aastate poola filmidest tuttavaid Varssavi tänavaid, postkontoreid, koole, raamatupoode, kinosid ja ametiasutusi. Meenusid mu enda 1990. aastate Poola…

Kolm küsimust Peeter Sauterile, kellel ilmus hiljuti romaan „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas“, küsib raamatu toimetaja Triinu Tamm. Pildistas Enlil Sonn.
Vaatan arhiividest, et „Surm Bulgaarias“ figureerib ideena LR-i plaanides aastast 2014. Küll on hea meel, et raamat sai lõpuks valmis ja ongi nüüd ilmunud! Kas sul mõtted sageli küpsevad nii pikalt? Või olid põhjused proosalisemad, teised tööd ees jne? Kusjuures huvitav on see, et pika tegemise lõpuks koorus sul välja päris uutmoodi kirjutamisviis, kiire, tihe telegrammstiil, mis tegelikult tähendab, et lugeda võiks hästi aeglaselt, et jõuaks tähenduskihid ära tabada. Ja vahva musta huumori ka.
Lahked sõnad sult. aitäh, Triinu.
Lühikesed novellimõõtu lood tulevad…

 
LR esitab kolm küsimust Willem Frederik Hermansi jutustuse „Hoitud maja“ tõlkijale Kerti Tergemile.
          1. Miks Hermans, miks „Hoitud maja“?
Loomingu Raamatukogu enam kui 1600 väljaande seas on seni ilmunud kõigest viis hollandi keelest tõlgitud raamatut, peatoimetaja Triinu Tamme mahitusel üritasime seda lünka täita. Otsisin mitu aastat sobivat teost, tahtsin pakkuda autorit, keda ei ole varem eesti keelde tõlgitud. Kaks muhedalt eneseiroonilist vanameistrit, keda esimeses ringis välja käisin, osutusid LR-i jaoks liiga seksikaks. Siis pöördus mõte Hermansi poole, keda olen varem tõlkinud ja kes on oma isepäisuses ning isepärasuses minu ammune suur lemmik. „Hoitud maja“ sobis formaadilt ideaalselt,…

LR esitab kolm küsimust Albert Engströmi teose „Moskoviidid“ tõlkijale Anu Saluäärele.
1. Albert Engström pole eesti lugejale päris tundmatu, oled temalt juba varem tõlkinud „Anders Zorni elu“ (LR 27-29/2017). Mis sind Engströmi juures võlub, et otsustasid teisegi raamatu tõlkida?
Ma ütleksin, et see on ajaloo võlu. Olen alati pidanud rohkem vanadest kui uutest asjadest, ja samuti tõlkinud rohkem klassikuid kui tänapäeva autoreid. Engström kuulub Rootsi kultuurilukku. Muidugi ei saa ta meile nii koduseks kui rootsi lugejale – aga midagi võiksime ka meie temast teada. Nii nagu meil oleks ehk hea meel, kui Oskar Lutsu ka Rootsis tuntaks.
2. 1923. aastal polnud kodusõjast toibuv…

LR esitab kolm küsimust José Luís Peixoto romaani „Ei ühtki pilku“ tõlkijale Leenu Nigule.
Kui õigesti mäletan, siis oli meil sinuga Peixotost esimest korda juttu Võrgukuuri kino ees, võis olla suvi 2017. Mina küsisin, et keda sa soovitaksid uuematest Portugali autoritest LR-ile avaldamiseks ja sina käisid kohe välja Peixoto nime. Lõpuks valisid tõlkimiseks „Ei ühtki pilku“. Millega see autor sind võlus? Miks leidsid, et teda tasub ka eesti lugejale tutvustada?
Jaa, nii see tõesti oli. Tänapäevast Portugali kirjandust on meil tõlgitud üsna vähe. Ei tulegi praegu rohkem meelde, kui Gonçalo M. Tavarese „Jeruusalemm“, mis ilmus 2014. aastal Ilmamaa kirjastuselt ja Riina Roasto…

Toimetaja Margus Konnula esitab kolm küsimust Anna Žīgure raamatu „Läti rahva käekäik. Hetki ajaloost“ tõlkijale Arno Baltinile.
1. Mis oli selles raamatus kõige üllatavam, mida Läti kohta uut teada said? 
Kolm mälestuskildu on raamatus pühendatud Staburagsile, Daugava kaldakaljule, mis 1966. aastal hüdroelektrijaama ehitamise käigus üle ujutati, uputati. Mulle oli uus ja üllatav teadmine Staburagsi kohast läti folklooris ja  tema kujunemisest vastupanu sümboliks, kui inimesed üksi, perede, kooliklasside ja tervete töökollektiividega käisid Staburagsiga hüvasti jätmas.
Teine üllatav teema oli minu jaoks läti küttide tähendus Esimese maailmasõja alguses, selle rahvuslik-patriootilise liikumise massilisus. Väeosad, mis said 1915. aastal alguse vabatahtlikest, kasvasid pärast mobilisatsiooni 1916. aastal ligi 40000-pealiseks…

LR esitab kolm küsimust Vivant Denoni jutustuse „Ei mingit homset“ tõlkijale Malle Talvetile.
Vivant Denoni erootilise jutustuse avaldamisplaan oli LR-il juba ammune. Asi toppas aga selle taga, et üksinda seda välja andes oleks raamat jäänud liiga õhuke, otsingud, et samast ajastust ja žanrist selle kõrvale midagi sobivat leida, ei kandnud aga ka vilja, nagu me sinuga koos erinevaid tekste lapates ja lugedes veendusime. Mis on „Ei mingis homses“ nii erilist, mis teeb temast „kirjandusliku pärli“, nagu sa oma saatesõnas igati õigustatult ütled?
Minu meelest on see tekst üks tore sulam hõrgust poeesiast ja mõnusast irooniast. Siin ei ole seda häirivat ja tüütavat…

[:ET]Loomingu Raamatukogu esitab kolm küsimust romaani „Untermensch: minu lõhkikistud osa“ autorile Andrei Ivanovile.
Kirjutate, kuidas „minu raamatute tegelased ei lõpetanud oma elu minu raamatute lehekülgedel, aeg läheb ja nemad koos temaga, nad elavad minu kujutluses“. Kes neist kujutluses elavatest tegelastest järgmisena nii palju tähelepanu nõuab, et jõuab uue raamatu lehekülgedele?
„Untermensch: minu lõhkikistud osa“ on uue romaanitsükli proloog. Selle tsükli jutustaja on sama, kes ka nn Skandinaavia tsüklis („Hanumani seiklused“ jne), romaanides „Peotäis põrmu“ ja „Pariisi arabeskid“. Tema naine, laps, ema ja Taani onuke (min danske onkel) on juba meie ette ilmunud ja ilmuvad veelgi küll jutustustes, küll uutes romaanides. See jutustaja…