LR esitab kolm küsimust Tsitsi Dangarembga teose „Närvilised olud“ tõlkijale Heili Sepale.
1. Tsitsi Dangarembga romaani „Närvilised olud“ kirjastamine sai teoks sinu soovitusel. Millega see teos sind võlus?
Kui ma nüüd briljantselt aus olen, siis ei saa öelda, et valisin „Närvilised olud“ tõlkimiseks esmajärjekorras seepärast, et see mind võlus. Väga paljud muud raamatud, sh Aafrika teosed on mind palju rohkem võlunud. Ütlen julgelt, et Dangarembga triloogiast, mille avab „Närvilised olud“, võlus mind kindlasti selle viimane osa „This Mournable Body“ (2018), kus tegutseb täiskasvanud Tambu. Teise olulise Zimbabwe mustanahalise naiskirjaniku Yvonne Vera, Dangarembga põlvakonnakaaslase loomingu (tema keele nõiduslikkuse, kujundite kummalisuse) kohta ütleksin kõhklematult – see on mind võlunud. Sellegipoolest oli „Närvilised olud“ mu tõlkesoovituste virna tipus ja sattus sinna üsna pea pärast seda, kui olin tõlkinud Achebe peateose „Kõik vajub koost“. Siin mängis tähtsat rolli tõsiasi, et „Närvilised olud“ esineb maailma paljude kõrg- ja muidu koolide ja postkolonialistliku kirjanduse kursuste kirjandusnimekirjades ühe olulisema ingliskeelse Aafrika romaanina. See on üks neid Aafrika iseendast räägitud lugusid, mis kuulub suure osa selle maailma inimeste haridusse. Selge põhjusega – Tambu lugu paneb mõtlema ja näitab maailma paljudele uuest vaatenurgast.
Mina tõlgin usus, et me ei ela ses maailmas oma isoleeritud nurgakeses ning sellepärast tuleks lasta oma vaimul testida erinevaid vaatenurki. „Närvilised olud“ on selleks väga sobiv raamatuke. Paradoksaalselt üritab just seda – testida eri vaatenurki – tegelikult ka väike kangelanna Tambu terve loo vältel: ta üritab sobitada oma tüdrukupeas üheks suurt, keerukat, mitmekultuurilist ja -tahulist maailma, milles minevik elab olevikus ja kasvab tulevikuks. Minu unistuseks on olnud rikastada eestikeelset kirjanduslauda natukenegi sellega, et mu kaasmaalane saaks lugeda oma emakeeles raamatuid, mis on kuulunud selle inimese vaimutoidu menüüsse, kellega ta juhtub vestlema oma järgmisel reisil või näiteks vahetusüliõpilasena kusagil maailma teises otsas. Tahaksin anda eesti lugejale vähemalt selle võimaluse – kas ta seda kasutab, on juba tema asi. „Närvilised olud“ – romaan söaka, pisut iseka ja väga uudishimuliku Rodeesia tüdruku võitlusest hariduse saamise nimel – harib, aga mitte ainult. Ja muide, olles nüüd jõudnud vastuse lõppu, pean ma vist ikkagi oma sõnu sööma. Tambu ise võlus mind. Minu meelest on ta hästi õnnestunud ja usutav minategelane, kellele elad empaatiliselt kaasa, kuigi ta pole sugugi läbinisti sümpaatne. Tambu on päris.
2. Raamatu teismelise minategelase Tambu keel on sõnastuse otsingul kohati lausa peadpööritav. Millest näib see tulevat ja kuidas oli seda eesti keeles järele teha?
Tambu tekstis on tõepoolest palju keeleväänamist ja nii mõnigi kord tahtnuks lugedes (ja tõlkides) küsida, et Tambukene, kas nüüd ikka pidi valima just selle kõige keerulisema sõna? Tasub aga mõelda sellele, et Tambu emakeel oli tegelikult šona keel, romaan on aga kirjutatud minavormis justkui teismeeas kirjutatud meenutustena ja inglise keeles. Asi pole lihtsalt selles, et inglise keel oli lihtsalt autori valik – ei saa alahinnata seda, et fiktiivse kirjutaja enda jaoks oli inglise keel teismelisena omandatud keel, mis sümboliseeris läänelikku haridust ja selle abil saavutatavat edu. Usun, et juba üsna raamatu alguses tabab lugeja ära Tambu vaimse ambitsioonikuse ja soovi murda, maksku mis maksab, välja piiratud külaelust, mida ta tajub oma ema ja tädi jälgides justkui lõksuna. Tema tahab midagi enamat, ta tahab kõrgemale ja kaugemale ning võtmena näeb ta haridust. Mida intellektuaalsem, mida keerukam, mida raamatutargem, seda parem – sest seda kasulikum kaugemas plaanis. Vähemalt alguses on Tambu ettekujutus edust ja selle saavutamise vahenditest just selline ja üsna ühesuunaline. Nõnda võib öelda, et tüdruku keerulistes ja suuresõnalistes (ingliskeelsetes!) lausetes peegeldub tema püüdlikkus ja ambitsioonikus hariduse omandamise teel – aga ka teadlik eemaldumine lihtsast ja vaevasest elust, mida esindasid tema harimata vanemad, kelle jaoks inglise keel oli valgete ja kättesaamatu elustandardi keel. Tambu kooliharidusest pungitav ja sellega kohati lausa eputav inglise keel on justkui nahk, millesse ta tahab pugeda, et omandada uus identiteet ja saavutada lääneliku hariduse abil uus, „emantsipeerunud“ staatus, millest ta ikka ja jälle räägib.
Oli tõepoolest üsna raske anda Tambu pretensioonikat jutustamismaneeri edasi ka eesti keeles nii, et see oleks autentne, aga ka samal ajal ikkagi ladusalt loetav. Loodetavasti saime hakkama – ja meie-vormi kasutan siinkohal suurest tänust toimetaja Lauri ees, kes oli mulle selle ülesande täitmisel asendamatuks toeks. Mingil tõlkimise etapil painas mind näiteks, et ma ei taju šona keele süntaksit, kuna tundus, et ka see võis mõjutada seda, kuidas Tambu oma kummaliselt üleliigendatud lauseid konstrueeris. Sain siis aga aru, et sellesse mõttesse ei tasu kinni jääda. Ma loodan ka, et lugejani jõuab Tambu eriline vaevumärgatav ja pisut kuiv, n-ö nohiklik huumor, millest kumab vahel õige pisut läbi isegi eneseirooniat.
3. Oled viimastel aastatel tänuväärse aktiivsusega tutvustanud ja vahendanud Aafrika ingliskeelse kirjanduse tähtteoseid (Zakes Mda ja Chinua Achebe romaanide tõlked, pikk artikkel Aafrika kirjandusest Vikerkaares, ka esimene kommentaar Abdulrazak Gurnahi pärjamisele Nobeli auhinnaga). Mis sul praegu tõlkimisel on ja mille tõlkimisest unistad?
Mul on tõesti hea meel, et ühtteist on juba ka töös. Toimetamise faasi on jõudnud 2019. aastal ilmunud ja samal aastal Bookeri auhinna pälvinud romaan „Girl, Woman, Other“ (eesti keeles tööpealkirjaga „Tüdruk, naine, muu“), mille autor on briti kirjanik Bernardine Evaristo. Kuigi erinevalt mu senistest tõlgetest toimub siin suurem osa tegevusest Suurbritannias (aga mitte üksnes), on sellelgi teosel temaatiliselt mu varasemate valikutega päris suur ühisosa. Selle kõrgelt hinnatud afroinglise autori romaani peamine võlu on minu meelest värvikas karakterite galerii, igaühel oma hääl. Mõnes neist häältest kõlab Nigeeria pidžin või Kariibi patois, mis on omaette väljakutse. Töös on ka ülalmainitud Yvonne Vera 2002. aastal ilmunud lühiromaan „Kivineitsid“, mis räägib kummastavalt kaunil ja painajalikul viisil Zimbabwe lähiajaloo verisematest sündmustest – sellest, mis jääb Dangarembga romaanides pigem n-ö kulisside taha ja ridade vahele.
Unistan ma aga sellest, et tõlkida mõne noorema põlve Aafrika autori värske teos, mis oleks eesti lugejale tore avastus ega oleks mõne suure lääne kirjastuse poolt juba üleilmseks bestselleriks paisutatud. Pean silmas midagi, mille on välja andnud mõni Aafrika kirjastus või väiksem sõltumatu Aafrika kirjandusele spetsialiseerunud kirjastus (nt Nigeeria Cassava Republic Press, Lõuna-Aafrika Vabariigi Kwela või Suurbritannia Jacaranda Books). Üks selliseid romaane, mis mul on mõnda aega peas püsinud, on 2018. aastal ilmunud nigeerlanna Jumoke Verissimo „A Small Silence“.
Vaata/loe lisaks:
*„Õdutu õud ja tõde. Mõtteid ingliskeelsest Aafrika romaanist 21. sajandil“. (Vikerkaar nr 7–8/2019)
*Heili Sepp Nobeli kirjanduspreemia laureaadist Abdulrazak Gurnahist. (ERR 07.10.2021)
Foto: erakogu
